Hommikul (11. veebruaril 2012. a.) oli ilus päikesepaisteline ilm, külma -17 °C. Hoolimata külmast seadsime asjad kokku ning asusime teele Pakri poolsaarele. Hommikuuni oli magus olnud ning juba poole tee peal oli näha, et keskpäeval, kui me Keila kanti olime jõudnud, hakkasid pilved end taevasse kerima. Härmas puude sätendamist veebruaripäikeses saime nautida vaid autoaknast, kohale jõudes oli taevas juba sombune ning Päike õhtuni oma nägu enam ei näidanud. Sõitsime tuletorni juurde ning seejärel võtsime suuna poolsaare idakaldale. Kuna see oli esimene avastusekspeditsioon selles piirkonnas, siis kõmpisime ilma erilise sihita mööda teed ning vahtisime paremale ja pahemale, kuni midagi huvitavat nähtavale ilmus.
Panga peal sai piilutud üle serva (rahulikku) merd, imetletud härmas puid ja põõsaid, kuni äkitselt jõudsime otse neeme tipus ca 20×20 m alani, kus rohukõrred ning põõsaoksad olid endale paksu jääkasuka selga kasvatanud. Anomaalne ala algas üsna astangu servast ning ulatus teisele poole teed, lõppedes sama järsult, nagu oli alanudki. Nagu fotol näha, on jäämoodustiste peal ja kõrval tavaline lumikate. Mis merest mitmekümne meetri kõrgusel sellise jäätumise põhjustas jäi kohapeal küll arusaamatuks.
Edasi ida poole minnes ning (Leetse panga) pangaastangust alla ronides oli näha, et meri oli veel lahti, kuid ranna ääres oli kohati juba meetrikõrgune jäävall, mille taga loksusid lahtise jää tükid. Kogu vaba vee ja pangaastangu vaheline ala (kus tegelik rannajoon kulges, oli üsna raske öelda) oli kaetud jääga ja üsna libe, ka kivid olid endale paksu jääkooriku selga saanud. Merel oli näha mõnda parti ning üht luigeseltskonda, tagasiteel korraks ka poolsaare läänerannikule kiigates oli seal rohkem luiki näha.
Lisaks merejääle oli põhiliseks imetlusobjektiks muidugi pankranniku lõhedest ja pragudest tilkunud vee külmumisest tekkinud mitmesugused purikad, sambad, kardinad ja kuhilad. Kohati oli meri ka pangapealsete puude juured jäässe rüütanud või siis taamal ümberkukkunud puu kõvasti jääsidemetega maa külge köitnud. Vähemalt talve valitsusajaks...
Üheks huvitavamaks ja õpetlikumaks asjaks, mis sellest retkest meelde jäi, on kindlasti erinevat värvi jää. Loomulikult teadsin ka varem, et jõe- ja järvejää on enamasti kollakas, kuid et kõrvuti asetsevad jääformatsioonid võivad lisaks vormile erineda niivõrd palju ka värvi poolest, oli mulle üllatuseks. Huvitav, millised lisandid neid värvivarjundeid tekitavad? Kõrvalolevatel fotodel on väike valik erinevatest toonidest, kuigi osa ehedast muljest on läinud fotosilma ja -töötluse piiratud kasutusoskuse nahka.
Kuu aega pärast eelmist külastust võtsime jälle ette teekonna Pakri poolsaarele. Seekord külastasime poolsaare lääne- (loode-) randa ning sealolevat Pakerordi panka, kus eeldatavalt pidi veelgi rohkem jääpurikaid leiduma. Kohale jõudes sai üsna kiirelt selgeks, et varakevadine päike on teinud oma töö ning purikad tilguvad usinalt, samuti oli meri kaotanud selle väikese jääriba, mis varem ranna ääres oli, vaid mõnes abajasopis oli veidi jääsuppi. Kuid päike oli palju kõrgemal ning mis peamine, segavaid pilvi ei olnud ees. Seega oli palju rohkem näha jää sära, kuid peab ütlema, et jää värvivariatsioonid olid teisel kaldal ilusamad. Võib-olla oli vahe ka selles, et märtsikuise päikselise ilmaga nii mõnigi joake juba sorises, mitte ei olnud jääkuube tardunud.
Poolsaare läänekalda lähedal oli juba veebruarikuus näha rohkem luiki kui idakaldal, ka märtsi alguses oli merel paarkümmend luike. Kahjuks oli üks neist otsa leidnud — kaldal vedelesid vaid verised kondid ning üksikud suled...
Lume ja jää vahelt paistsid ka mõned kenad kivid:
Üldiselt inimtühjas rannas kohtusime ootamatult kolleeg Etsiga, kes oli samuti oma perega purikaid imetlema tulnud. Mägironijana ei viitsinud ta igavast trepist üles ronida vaid valis põnevama võimaluse pangapealsele tõusuks. Ülesminek läks üsna libedalt, vaid koer jäi alla nõutult ringi jooksma ning imestama, kuhu küll peremees jäi.