Tünel
Kuna esmaspäeval olid meid huvitanud muuseumid kinni, siis tuli leida mingi alternatiivtegevus. Turistikaardilt avastasime sellise vahva asutuse, nagu Deneme Bilim Merkezi (The İstanbul Experimental Science Center), mis lühikese kirjelduse järgi pidi olema koduse AHHAA keskuse türgi analoog. Kuna huvi oli üles köetud, saigi pärast hommikusööki, kui naispere oli kukele turule saadetud, alustatud orienteerumist keskuse asukohta İstanbuli tehnikaülikooli ühes õppehoones.
Omalaadne kogemus oli Tünel, mandri-Euroopa vanim (ja vahest ka kummalisim) metroo, mis on peaaegu 600 m pikkune...
Suur oli aga meie üllatus, kui lõpuks ülikoolihoonesse jõudes üritati meile valvuri poolt selgeks teha (Türgi keeles muidugi), et siin küll midagi sellist ei ole ja näidati kaardil umbmääraselt paari kilomeetri kaugusel asuvat hoonekompleksi. Jonnaka inimesena otsustas Martin siiski ka teisi inimesi küsitleda. Standardvastus oli paraku 'Möh, misasi see veel on?'. Aga ennäe imet, üks härrasmees ütleski, et loomulikult, minge sellesama maja taha ja seal too asutus ongi. Maja tagant leidsime paraku vaid autoparkla. Täpsem uurimine aitad leida siiski ühe teeraja, mis viis s väikese hoone juurde, millele oli küll silt Deneme Bilim Merkezi, kuid mis oli üpris lukus ning väga mahajäetud väljanägemisega.
Uuesti valvuri juurde tõde taga nõutama. Ühe inglise keelt kõneleva neiukese kaasabil suudeti meile selgeks teha, et jah, keskus oli küll siin, aga kolis ära. Aga kuhu, seda ei tea selles õppehoones enam keegi.
Mitte enam niiväga optimistlike nägudega suundusime lähedalolevasse turismiinfopunkti. Sealne tädike ei teadnud meie otsitavast asutusest loomulikult midagi. Kui rääkisime talle oma senised otsingutulemused ära, siis ütles ta pikemalt mõtlemata, et meil on vaja minna kuhugi kaugele-kaugele, meie kaardist välja. Suutsime turismitädi siiski veenda, et targem oleks tal helistada ja täpsemalt järgi uurida. Kolmandal katsel tal see õnnestuski (sest kätte oli juba jõudnud lõunaaeg) ja andis meile edasi instruktsioonid, kuidas keskuse uude asukohta jõuda.
Mõningase jalutamise järel olimegi kena kahekordne majakese juures, kus asus teaduskeskus, nüüdse nimega Şişli Belediyesi Bilim Merkezi.
Kõike huvitavat kahjuks proovida ei saanud, sest mõne aparaadi instruktsioonid olid ainult türgikeelsed ning muidu abivalmid giidid-juhendajad inglise keelt paraku ei rääkinud. Silma hakkas, et erinevalt meie teaduskeskustest tundusid sealsed aparaadid olevat enamasti sisseostetud—paljudel oli peal silt Made in India, teine suur grupp oli kohalike suurfirmade logodega sponsoreksponaadid.
Planetaarium oli neil üsna nigel. Ekraan (paraboolantenn?) oli kokku pandud kahest eri raadiusega osast ning moonutas tugevalt. Puldil oleval tähekaardil nuppe vajutades sai ekraanil põlevate lambikestega esile tuua tähtkujusid, kuigi nende äratundmine oli üksjagu raske, sest mõned lambid lihtsalt ei põlenud.
