Vaade Ayasofyale.
Esimene sihtkoht, kuhu pärast Istanbuli jõudmist ning hotelli otsimist suundusime, oli Hagia Sophia, türgipäraselt Ayasofya, kreeka Αγία Σοφία (Püha Tarkus), üks kuulsamaid Bütsantsi arhitektuuri meistriteoseid, mis oli väga pikka aega maailma suurima siseruumiga hoone. Ühelt poolt oli selle põhjuseks Ayasofya tuntus, teislt poolt lähedus meie elukohale, napp viis minutit jalutamist (aja sisse arvatud ka tüütutest restoranipidajatest möödalaveerimine).
See kupliga basiilika on ehitatud 360 kreeka-katoliku Bütsantsi kirikuks (ja algselt kutsuti seda lihtsalt Hiiglaslikuks Kirikuks), muudetud Otomani vallutajate poolt 1453. a. mošeeks ja Türgi Vabariigi poolt (Atatürgi soovil) 1935 muuseumiks. Pika ajaloo jooksul on hoone kaks korda täielikult hävinud (aastatel 404 ja 532), niisama palju kordi uuesti üles ehitatud (viimatised, keiser Justinianus I poolt 532-537 korraldatud, ehitustööd andsid Hagia Sophiale praegused mõõtmed ja kuju) ja mitmeid kordi suuremal või vähemal määral rekonstrueeritud või ümber ehitatud. Ka kuulus kuppel on mitmeid kordi kokku varisenud, kuid ikka ja jälle üles ehitatud.
Välisilmes on kõige silmatorkavam muutus muidugi türklaste püstitatud neli minaretti, aga interjööris tehti mošeeks muutmise järel palju suuremaid muutusi. Kristlik altar asendati Meka suunda näitava orvaga, mosaiigid kaeti jne. Siiski on tänaseni säilinud paljugi algset, eeskätt muidugi hiiglaslik, 32-meetrise läbimõõduga ja 55 meetri kõrgune kuppel, mis näib ka praegugi otsekui õhus hõljuvat (ja millise mulje pidi see arhitektuuriline ime veel jätma tuhat viissada aastat tagasi...). Lisaks peakupli all asuvale peasaalile/pühakojale tasub eraldi mainimist ka selle kohal (peakupli ümber) asuv võlvitud nn. galerii, kus paikneb suur osa kauneimatest mosaiikidest.
Nii galerii kui ka kiriku/mošee/muuseumi põhiosa on külluslikult kaunistatud väga erinevate marmori- ja kiviplaatidega, samuti on sambad (neid on palju!) valmistatud erineva mustriga kiviplokkidest. Ohtralt esineb ka väga peeneid seppade ja kiviraidurite töid—sepisvõresid, lühtreid, kivist nikerdatud detaile ja kaunistusi. Siiski, hoolikamal vaatlemisel osutuvad mõned marmorplaadid vaid värvitud krohviks, millega moslemid katsid kinni kristlikud mosaiigid ja freskod. Võltsmarmor on aga väga osavalt viimistletud ning sulatatud kokku ümbritsevate (reaalsest) marmordetailidega niivõrd hästi, et hoone suursugusus sellest ainult võidab.
Imperaatori ustest (hiiglaslikud uksed, mida algselt võis kasutada ainult Bütsantsi keiser) peasaali sisenedes püüavad kummalgi pool sissepääsu pilku kaks hiiglaslikku marmorurni, mis on uuristatud ühest kivipangast. Algselt Pergamonis asunud hellenistlikud meistriteosed toodi praegusesse asukohta Otomani impeeriumi ajal.
See hauakivi on mälestus 1204. aastal toimunud IV Ristisõjast, mille käigus toimus kogu Konstaninoopolis ja ka Hagia Sophias põhjalik rüüstamine (kuigi algselt pidid ristisõdijad minema Palestiinat vabastama, sai neis võitu ahnus ja siirduti hoopis Bütsantsi rikkuste järele). Henricus Dandolo oli Veneetsia doodž ja ristisõdijate pealik, kes sõjakäigu ajal suri ja maeti Hagia Sophia kirikusse. Legendi järgi olevat pärast türklaste vallutust tema kondid hauast koertele puremiseks visatud...
Hagia Sophia maailmakuulsad mosaiigid (nagu ka Kapadookia kirikute freskod) pärinevad enamasti pärast 842. aastal lõppenud pildikeeldu (ja muidugi enne türklaste vallutust aastal 1453). Praeguseks on need valdavalt kattekihtidest puhastatud ja restaureeritud, kuid kahjuks on mitmedki mosaiikpildid osaliselt või täielikult hävinud. Mosaiigid on laotud tuhandetest värvilistest klaasi- ja kullatükkidest.
Peakupli ning põhjas ja lõunas asuvate poolkuplite vahelistes nurkades asuvad neli stiliseeritud inglit—serafimi.
