Sultan III. Ahmet Çeşmesi (1728) Topkapı palee värava ees.
İstanbul—ainuke korraga kahes maailmajaos paiknev linn, Bütsantsi ja Otomani impeeriumide pealinn, linn millelt Atatürk pealinna tiitli ära võttis, kuid mis on jätkuvalt Türgi suurim ja kiireimini kasvav linn. 10 miljonit elanikku ja aastane juurdekasv 2%, milline linn Euroopas suudab midagi võrdväärset vastu panna? Lisaks kvantiteedile on linnas ka ohtralt kvaliteeti vaatamisväärsuste, sündmuste, kaupmeeste jms. osas, kõik see keerleb idamaises virvarris, mis esmakordselt sinna saabunud turisti kergesti jalust nõrgaks võtab.
Meie jõudsime İstanbuli esimest korda 23. märtsil lennukiga İstanbul Atatürk Havalimanı ehk Atatürki rahvusvahelise lennujaama kaudu. Olime juba varem otsustanud, et pikemat peatust İstanbulis ei tee ja nii piirduski esimene tutvus selle huvitava linnaga lühikese metroosõiduga Esenleri bussijaama, kebabi ostmise ja bussipileti hinna ning väljumisaja(!) üle tingimisega. Omapärane elamus oli muidugi ka õhtune-öine ärasõit bussiga pea läbi kogu linna: ummikud kiirteedel ning arusaamatus, et millal (ja kas üldse?) buss ükskord linnast välja jõuab (umbes kahe ja poole või kolme tunni pärast olime siiski enam-vähem linnast välja jõudnud).
Teist korda saabusime İstanbuli Konyast rongiga 31. märtsi (reede) varahommikul Haydarpaşa jaama. See on suurlinna Aasia-poolne reisirongide lõppjaam (raudteetunnelit Bosporuse alla alles rajatakse, praegu Euroopa ja Aasia vahel rongiühendust pole), mille uusklassitsistlik jaamahoone (1908, ehitatud Saksa keisri Wilhelm II poolt kingitusena sultanile olulise sõlmena Berliin-Bagdad raudteel) asub kohe Bosporuse väina kaldal. Otse jaamahoone ees peatuvad praamid, mis ühe uue liiri eest soovijad Euroopasse viivad.
Elamiseks otsisime hotelli Euroopa poolel Sultanahmetis, İstanbuli ajaloolises keskuses, kus hinnad olid muidugi kallimad kui äärelinnades, kuid soodne asukoht võimaldas enamiku vaatamisväärsusteni jõuda jalgsirännakuga. Hotel Sunshine oli täiesti mõnus elupaik viieminutilise jalutuskäigu kaugusel Ayasofyast. Kokku olime İstanbulis kuus päeva, selle ajaga nägime nii mõndagi, kuid turistiks olemise tundest küll kuidagi lahti ei saanud. Siiski, hüüetele Hello! Where are you from? Welcome! reageerimise muudmoodi kui naeruturtsatusega lõpetasime juba paari päeva pärast. Seda küllaltki omapärast tervitusvormelit kasutas enamik türklasi, kes meid tänaval tülitama kippusid. Enamasti tähendas see sissejuhatust oma maailma parima kauba pakkumisele, kuid päris mitmel korral oligi sellega jutt ammendunud (mis tundus lõpmatuseni lobisevate osta-siit-ja-kohe kaupmeeste kõrval kohati väga kummalisena). Eestist üldiselt midagi ei teatud, enamasti peeti meid poolakateks või tšehhideks, heal juhul skandinaavlasteks.
Lisaks arvukatele mošeedele on selles multikultuurses paabelis päris arvukalt ka kirikuid, sünagooge ja muid teiste kultuuride väljendusvorme. Üheks huvitavamaks näiteks võib pidada nn. Constantinuse sammast. See 32 meetri kõrgune lubjakivist obelisk on üks kolmest säilinud mälestusmärgist Bütsantsi-aegsel hipodroomil (tollal olnud siin palju rohkem skulptuure). Samba päritolu on segane (arvatakse pärinevat IV sajandist), keiser Constantinus VII Porphyrogenetus olevat X saj. tegelenud vaid juba lagunenud samba remondiga. Ta lasi katta kivisamba kullatud pronksplaatidega, mida 1204. aastal linna röövinud ristisõdijad pidasid lehtkullaks ning kaasa vedasid, sestpeale koosneb obelisk jällegi ainult kivist.
Valik İstanbuli vaatamisväärsustest, mille külastamisest on ka fotomeenutused:
