Esimene vaade Ihlara orule.
Ihlara org on Kapadookia lõunaosas asuv kanjon, mis on 16 km pikkune ja 100-150 m sügavune. Pehmesse tuffi on kanjoni uuristanud Melendiz Çayı, mis tänapäeval voolab orupõhjas üsnagi veevaese ning rahuliku jõekesena.
Eelneva maakuulamise põhjal eeldasime Ihalara orust meeldejäävat vaatepilti ja me ei pidanud pettuma. Reklaamides rõhutatakse eeskätt oru rohelisust, kuid meie jõudsime kohale liiga vara—rohulibled olid küll rohelised, kuid puud talvest veel raagus. Siiski, ka sellises olekus oli paiga ilu lummav ja kaljud puuduvate lehtede tõttu vahest suursugusemadki kui suvel.
Nagu kõikjal mujal Kapadookias on ka siin palju varakristlikke kirikuid. Enamus neist on kaljusse kaevatud, kuid leidub ka kividest laotud pühakodasid. Peasissepääsu pikast trepist orgu laskudes jäi kohe paremat kätt Ağaçaltı Kilise (Kirik puu all/taga). Kummaline nimi tuleneb sellest, et varem sai sellesse kirikusse ainult mööda puutüve. Ehitatud (õigemini kaljusse uuristatud) IX-XI saj., algselt oli see kolmekorruseline, kuid kaks korrust on kokku varisenud.
Yılanlı Kilise (Madude kirik) on rajatud kaljusse IX saj. Sissepääs on enam kui tagasihoidlik, kuid selle taga asub keskmisest suurem ladina risti kujulise põhiplaaniga kirik. Seinu ja lagesid katavad kenad freskod, ühes nurgas asub kellegi hauakamber. Praeguse nime ongi see kirik saanud freskodel kujutatud madudest.
Orus on veelgi kirikuid, kuulsaim vast Kapadookia kaitsepühak Püha Jürile pühendatu. Meie nende juurde ei jõudnud, meie lühike jalutuskäik jõudis lõpule Karagedik Kilise juures. See suur kirik (ehitatud XI saj. kiviplokkidest) on suuremalt jaolt purustatud langevate kaljupankade poolt, praeguseks on püsti vaid mõned müürijupid.
Loodus... Üsna võimatu on seda sõnades kirjeldada. Kaljud, puud, jõgi, kirikud ja koopad—kõik kokku moodustas terviku, millesarnast mujal Kapadookias ei kohanud. Las fotod räägivad enda eest ise.
Kuna olime ennelõuna veetnud maa-aluses linnas, siis ei jäänud meil oruga tutvumiseks kuigipalju aega, tegime vaid üsna lühikese tiiru ühel jõekaldal ning hämariku saabudes pidime ette võtma tagasitee. Sellest oli tõsiselt kahju, sest terve oru läbiuurimiseks ja endasseahmimiseks kulub kindlasti päevi, kui mitte nädalaid, meil seekord seda aega aga ei olnud.
Kui me lõpuks mööda lugematuid trepiastmeid taas üles jõudsime, olid oruväravad juba lukustatud ning meil tuli sõbralike türklaste abiga ületada okastraattõke, enne kui jälle auto juurde jõudsime. Enne lahkumist saime parkas nautida veel päikeseloojangut, mis muutis kogu kanjoni ning seda ümbritsevad, päevavalges pruunid ja hallid, mäed ruskjas-kuldseks. Tagasiteel Göremesse jõudsime pimedas, olles teel nautinud Uçhisari tulede poolt valgustatud kaljusid.
