Uçhisar

Uçhisari kalju
Uçhisar

Uçhisar on väike külake mõni kilomeeter Göremest edelas. Kuna luureandmete põhjal pidi Göremest Uçhisari viiv org olema vähemalt sama põnev kui Zelve suunas kulgev rada, siis otsustasime teisipäeval sealtkaudu Uçhisari jalutada.

Ilm oli päikesepaisteline ja matk kulges lõbusalt. Rada kulges peamiselt oru põhjas, vaid Uçhisari jõudmiseks tuli orunõlvast üles ronida. Põhiliselt sai nautida loodust, sest inimese uuristatud urge oli üsna vähe, kuid päris mitmed neist tundusid olevat asustatud. Kirikuid ei hakanud raja ääres silma ühtegi (oru teises osas neid siiski oli, nagu nägime tagasiteel). Seda, et oleme siiski turistide jaoks sissesöödetud kohas, tuletasid meelde mitu matkagruppi, kellega tee ääres kohtusime.

Kündja
Külaidüll Anna-Kristiina
Üraski poolt närtiud puu
Putukad on ka Türgis üsna aplad.
Mesilane
Kevadekuulutajad.
Kaks fotograafi
Siin on midagi üsna huvitavat...
AK
Kohal!

Taas kord võis nautida lõputult kummalisi pinnavorme (pea nädalse Kapadookias viibimise tõttu hakkasime seda juba tavaliseks pidama). Tunnelid, sambad, koopad, ...

Muna sambal
Vaikiv tunnimees.
Nokamütsiga mäed
Nokkmütsiga mäed.
Põõsaga kaljuserv
Üksik kaljuserv. Anna-Kristiina
Kapadookia pinnavormid
Kahe miljoni liirine vaade kaljukorteri aknast.
Köetav koobasmaja
Kõik mugavused—küte, uks, redel.

Kihilised pinnavormid
Kihiline tort. Anna-Kristiina
Obelisk oru veerel
Obelisk tundmatule türklasele.

Üksik eesel
1000 ja 1 ööd. Anna-Kristiina

Uçhisar asub mäetipus ning küla keskel kõrgub omakorda kale (kindlus)—kõrge kaljurüngas, kuhu uuristatud koobastes külaelanikud varem elasid. Nüüd on kavalad türklased leidnud, et kasulikum on pakkuda turistidele võimalust raha eest kalju otsa ronida ning elavad kale jalamil majades (millest suur osa on muidugi hotellid ja pensionid). Ronisime siis meiegi üles ja nautisime kõrgelt avanevat vaatepilti, mis tõesti oli imetlemist väärt.

Maaliline maastik
Kevadine org. Anna-Kristiina
Kapadookia maastik
Vaade Uçhisar Kale tipust Göreme suunas.
Koonusmägi
Auke täis juustukoonus.

Kitsas org
Org, mida mööda üritasime tagasi Göremesse jõuda.

Tagasitee Göremesse kujunes meil sama lõbusaks kui hommikune matk. Kaarti (õigemini suvaliselt joonistatud skeemi) ja loodust uurides otsustasime minna Göremesse tagasi teisel pool maanteed kulgevas orus. See org oli tunduvalt kitsam ja kidurama taimestikuga (rohukamar peaaegu puudus). Edasiliikumine osutus arvatust raskemaks, mitme koha peal pidime ronima orust välja ning laskuma alla tagasi, et ületada orupõhjas läbimatutena (pühapäevaturistidele) näivaid kohti. Lõpuks, olles orupõhjas jõudnud järjekordse "seinani", otsustasime siiski ületada maantee ning pöörduda tagasi orgu, mille olime hommikul läbinud. Laskumine toimus mööda rennilaadset rada (mis oleks talvel sobinud bobisõiduks), alla jõudes nägime ära kaljukirikud ning laisemad meist (kes viitsisid tunnikese passida) nägid ka kena värvilist päikeseloojangut Göreme kohal. Järgmisel päeval ootas ees päikesevarjutus.

Laskumine mägirajal
Laskumine "bobirajal".
Päikeseloojang mägedes
Loojang mägesid kuldamas.
Haldjakoonused
Haldjakoonused—fairy chimneys.
Erciyes Dağı
Erciyes Dağı (3917), üks kolmest Kapadookia maastiku tekitajast päikeseloojangu kumas.