Ateenas viibimine oli seotud seal toimuva 21. Euroopa ESRI kasutajate konverentsiga, millest mulgi õnnestus osa saada. 6.-8. novembrini 2006. a. toimunud üritus oli üsna suurejooneline (ma polnud varem tuhande osalisega konverentsil viibinud). Kuigi need päevad möödusid peamiselt Hiltoni hotellis konverentsiettekandeid kuulates, õnnestus natuke ka linna peal ringi vaadata ja ahmida endasse ajalugu ja lõunamaa linna kirevat tänapäeva. Siin ongi väike fotomosaiik nende paari sügispäeva kestel nähtust.
Ακρόπολις Akropol on 156 m kõrgune järskude seintega kaljuküngas Αθήνα Ateena südalinnas, mida antiikajal peeti pühaks ning kuhu ehitati hunnik templeid, altareid ja muud asjassepuutuvat. Ακρόπολις Akropoli külastamine on kohustuslik vist pea igal turistil, seega seadsin minagi viimasel hommikul enne kojulendu sammud sinnasuunas. Ilm oli väga ilus ja taevas selge, kuid ülalt oli selgesti näha sudu, mis tiheda loorina linna kohal hõljus ja mis nii mõnelgi foto taustal näha on.
Παρθενώνας Parthenon on suurim tempel Ακρόπολις Akropolil, mis valmis V saj. e.m.a. ja oli pühendatud linna kaitsejumalanna Αθηνάς Παρθένου Athena Parthenosele/Neitsilikule Athenale. Samas kohas oli olnud ka varasem pühamu ning praegu varemetes olevat templit on hiljem kasutatud ka ristiusu kiriku ja mošeena. See tempel ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja, võib vaid mainida, et lähedalt mõjub see tõesti majesteetlikult, hoolimata sellest, et restaureerimise tõttu on osa hoonest tellingutes ning kõikjal siblivad ringi töömehed.
Arhitektuurselt kõige omanäolisem on Ερέχθειο Erechtheion, ehitatud 421‒406 e.m.a., kuid VII saj. muudeti see sarnaselt paljudele teistelegi antiiktemplitele kirikuks. Tempel oli pühitsetud Αθηνά Πολιά και Ποσειδώνα Ερέχθεια Athena Poliosele ja Poseidon Erechtheusele ja oli tõenäoliselt kõige püham koht tervel Ακρόπολις Akropolil (lisaks neile kahele jumalusele oli see seotud veel mitme pool- ja pärisjumalaga). Templi kõige omapärasemaks osaks on lõunapoolne rõdu, mille sammasteks on καρυάτιδες karüatiidid (noorte naiste (κόρη kore) figuurid). Üks originaalne καρυάτιδα karüatiid on praegu Briti muuseumis, ülejäänud viis asuvad Μουσείο της Ακρόπολης Akropoli muuseumi klaaskapis ja templi küljes rõõmustavad vaatajate silmi koopiad.
Μουσείο της Ακρόπολης Akropoli muuseum asub otse Παρθενώνας Parthenoni kõrval püha kalju otsas. Muuseumis on väljas ainult Ακρόπολις Akropolilt pärit leiud (mis ei ole tassitud välismaistesse kogudesse), mille seas on nii tillukesi killukesi kui ka suuri skulptuure. Eksponeeritud on muuseas ka originaalsed Ερέχθειο Erechtheioni καρυάτιδες karüatiidid, tempit toetavad tänapäeval betoonist koopiad (ju siis ei leitud kedagi, kes oleks suutnud marmorist piisavalt tõepäraseid koopiaid teha). Seal muuseumis tuli jälle kord pähe mõte, et miks küll tänapäeva kunstnikud end põlema ei pane, kuna enamuse nende "loomingu" eest ei saaks tõelise meistri küünevihagi...
Λυκαβηττός Lykavittos/Lycabettos/Huntide küngas on linna kõrgeim küngas (noh, kõik on suhteline, Eestis oleks 295 (või siis 278) meetri kõrgune pinnavorm juba peaaegu-kõige-kõrgem mägi, kuid Kreekamaal ei ole see siiski midagi erilist).
Λυκαβηττός Lykavittos paistis hästi nii meie hotelli kui ka Hiltoni juurest ja nii tekkis tõsine plaan seal üleval ära käia. Kuna aga päevakava oli üsna tihe, siis jõudsime sinna vaid vahetult enne päikeseloojangut.
Selle künkakese otsa võib ronida jalgsi mööda mäeveert looklevat rada või kasutada moodsat mootorvagunit/funikulaari/metroohakatist (midagi İstanbuli Tüneli sarnast), mis mäe sisse uuristatud tunnelis turiste üles-alla sõidutab. Kuna kõik kolm (Ranel, Olev ja mina) olime juba lähedalasuvatel tänavatel turnimisest kenakesti väsinud, siis otsustasime lasta end üles sõidutada masinavärgil (alla tulime jalgsi).
Üleval oli väike restoran, Αγίου Γεωργίου Ayios Georgios/Püha Jüri kabel antiikse Zeusi templi asupaigas ning vaateplatvorm, kust avanes tõesti kena vaade suurele osale linnast. Ja tegelikult oli tore, et olime veidi hiljaks jäänud — päikeseloojangu jälgimine oli kena elamus, samuti oli loojangujärgses hämaruses valgustatud linn hoopis teistsugune kui päeval. Mõneti kahju on vaid sellest, et me ei jõudnud eriti näha tavalist, päevavalguses linna. Ja nii nagu Akropolilt, segas ka siin vaadet linna kohal hõljuv sudu.
Kuna tegemist polnud turismireisiga, siis ei jäänud mul linnaga tutvumiseks mitte ülearu palju aega. Mõned õhtutunnid ning üks hommikupoolik möödusid peamiselt just Ακρόπολις Akropoli ja Πλάκα Plaka ümbruses hulkudes. Siin leidub euroopalikke kaubatänavaid (eeskätt Ερμού Ermou) globaalsete poekettide, tänavamuusikute (esinejaid oli indiaanlastest sakslasteni, trupis üks kuni paarkümmend inimest) ja rahvasummaga, aga ka pisemaid umbtänavaid, mis olid palju rahulikumad ning meeldivamad. Ka väiksematel tänavatel on suveniiriärisid ja restorane, kuid ka need on väiksemad ja hubasemad.
Σύνταγμα Syntagma/Konstitutsiooni väljakut peetakse linna südameks. Väljak on piisavalt suur, sisaldades nii transpordisõlme, varjuliste puudega ja purskkaevuga jalakäijate ala kui ka parlamendihoonet (endist kuningalossi). Parlamendihoone ees asub tundmatu sõduri haud igavese tulega, mida valvavad kaks XIX saj. algupoole vormirõivastuses tunnimeest. Igal täistunnil toimub vahtkonnavahetus, mis oma teatraalsusega on turistide maiuspala ja mida tasub võimaluse korral kindlasti vaatama minna.
Kuulsad on ka Σύνταγμα Syntagma tuvid, kes on seda platsi valitsenud alates väljaku loomisest. Nad lausa nuruvad süüa, eks turistid koostöös tuvitoidu müüjatega ole nad ära hellitanud.
Παναγία Καπνικαρέα Panagia Kapnikarea/Kapnikarea Jumalaema kirik (XI–XIII saj.) asub Ateena kesklinnas Μοναστηράκι Monastiraki ja Σύνταγμα Syntagma väljakute vahel Πλάκα Plaka linnajaos. Juba antiikajal asus samal kohal tempel, kirik pääses õnnekombel XIX saj. lammutamisest seoses Ερμού Ermou tänava ehitusega ning asub nüüd kaunis kentsakalt keset laia tänavat (mis on praegu küll jalakäijate päralt, kuid veidi fantaseerides võib sinna ümber kujutleda ka XIX saj. lõpu hobuseid/eesleid/muid loomi lisaks inimestele...).
Αρχαία Αγορά Arhailine agoraa oli Kreeka võimsaima linnriigi keskus alates VI saj. e.m.a., kuigi asustatud on see ala olnud palju varem (vanimad asustuse jäljed viivad hilisneoliitikumi). Tegemist on päris suure maa-alaga Ακρόπολις Akropoli vahetus naabruses, mis oli nii kaubandus- kui ka administratiivkeskuseks, seal peeti kohut, koosolekuid jms. Arvukatest hoonetest on säilinud enamasti vaid varemed. Agoraal paikneb ka muuseum, kus on esindatud ülevaade agoraa ja kogu demokraatiliku linnriigi funktsioneerimisest. Väljapanek on kaunis kirev, kuid kahjuks pidin rahulduma vaid kiirkorras läbitormamisega, et õigeks ajaks lennukile jõuda. Muuseum asub Στοά του Αττάλου Attalose stoa hoones, mis on kenasti algkujul taastatud koos võluva sammastikuga.
Ναός του Ηφαίστου (Θησείο) Hephaistose tempel (Theseion) on kõige paremini säilinud hoone agoraal. Tempel oli pühendatud nii Hephaistosele kui Athenale (V saj. e.m.a.). Hea säilivus on tõenäoliselt seletatav faktiga, et alates VI saj. tegutses samade seinte vahel kristlik kirik (pühitsetud Pühale Jürile). Mõnedel andmetel on tegemist kõige paremini säilinud Dooria stiilis templiga. Nimi Θησείο Theseion tuleneb metoopidel kujutatud legendaarsest kuningas Θησέας Theseusest.
Ρωμαϊκή Αγορά Rooma agoraa on ala Arhailisest agoraast idas, kuhu rajati (vististi roomlaste sunnil) I saj. e.m.a. linna uus äri- ja administratiivkeskus Arhailise agoraa asemel. Kuna Bütsantsi ja Türgi võimude ajal ehitati see väljak tihedalt täis, siis on nüüd väljakaevamistega olnud võimalik taastada vaid üksikuid katkeid kunagistest hoonetest ja sammastikest.
λόφος της Πνύκας Pnyxi künkal (Teise nimega Λόφος Νυμφών Nymphoni künkal) asub Εθνικό Αστεροσκοπείο (Rahvusobservatoorium), mis on vanim tegutsev Kreeka teadusasutus (asutatud 1846).
Siin on observatoorium jäänud fotole koos Αγία Μαρίνα Agia Marina/Püha Marina kirikuga, mis asub samuti Λόφος Νυμφών Nymphoni künkal.
Ωδείο του Ηρώδου Αττικού (Ηρώδειο) Herodes Atticuse Odeion (Herodeion) ehitati aastal 161 Ακρόπολις Akropoli lõunanõlvale filosoofi ja õpetaja Herodes Atticuse poolt oma naise mälestuseks. 1950ndatel aastatel see restaureeriti ning on ka tänapäeval kasutuses teatri- ja muusikaetenduste kohana (puust katust küll taastatud ei ole).
Παναθηναϊκό Στάδιο Panathinaikó staadion/Kõikide ateenlaste staadion on rajatud juba antiikajal, et pidada Panathinaikó mänge. Algselt küll puust tribüünidega, kuid 329 e.m.a. toimunud ümberehituse käigus rajati marmortribüünid, aastal 140 laiendati staadionit, et mahutada kuni 50000 pealtvaatajat ning esimeste kaasaegsete olümpimängude tarbeks rekonstrueeriti staadion 1895. aastal (oli nonde olümpiamängude põhiareen). Tegemist on ainsa (kaasaegse) staadioniga, mis on ehitatud valgest marmorist, sellest ka hellitusnimi Καλλιμάρμαρο Kallimarmaron/Kenast marmorist. Paregu on kohti kuni 80000 inimesele, kuna tegemist on põhivormides siiski antiikrajatisega, siis on veidi kummaline ka spordiareeni kuju (jooksuraja kurvid on tunduvalt järsemad kui praegu tavaks).
Kahjuks ei lubatud uudistajaid staadionile, pidin piirduma vaid värava tagant uudistamisega, nagu bussitäis asiaatlikke turistegi. Hommikupäikese kiirtes tundusid nii spordiplatsi marmortribüünid kui ka mälestustahvlid (kõikide kaasaegsete olümpiamängude toimumiskohtade, Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidentide ning esimeste kaasaegsete olümpiamängude korraldajate nimedega) kuidagi puhtad ja ülevad, erinevalt näiteks kodusest õllenimelisest (-maigulisest?) spordiplatsist.
Ναός του Ολυμπίου Διός (Ολύμπειον) Olümpia Zeusi tempel (Olümpieion) asub Ακρόπολις Akropoli ja Παναθηναϊκό Στάδιο Panathinaikó staadioni vahel. Algselt kavandati selest maailma suurimat templit, mille ehitus jäi sajandeiks venima (alustati 515 e.m.a.). Lõplikult valmis ehitati see alles Rooma keiser Hadrianuse poolt aastal 129 m.a.j. Nagu kõrvalolevalt fotolt näha, on tänapäeval templist järel vaid mõned 17 m kõrgused sambad.
