Schloss Eggenberg
Teisel Austria pinnal veedetud päeval, üheteistkümnendal mail, seadsime sammud Eggenbergi lossi (Schloss Eggenberg) suunas. Ette nähes pikka ja väsitavat päeva lossis ja pargis sõitsime sinna trammiga, mis jäigi meil (autoturistidel) ainsaks trammisõiduks Grazis. Pärast mõningast otsimist (mille käigus tegime tiiru ümber peaaegu kogu parki piirava kivimüüri) leidsime ka sissepääsu ning kohe väravast avaneski maaliline vaade noolsirgele alleele, mille teises otsas paistis suursugune hoone. Etteruttavalt võib öelda, et tegemist oli sellel reisil külastatud lossidest kõige suurema ja suursugusemaga (tegemist ongi suurima barokklossiga Steiermarkis, aastast 2010 kuulub loss ja lossipark koos Grazi vanalinnaga ka UNESCO maailmapärandi hulka).
Nime on loss ja kogu ümbritsev linnaosa saanud Eggenbergide perekonna järgi, kelle valduses loss algselt oli. Balthasar Eggenberger, keisri mõjuvõimas lähikondlane, ostis selle krundi XV sajandi keskel ning ehitas siia eluhoone (Castrum Eckenperg), sajandi lõpupoole ka gooti stiilis kabeli (see kabel koos XV sajandist pärineva altariga on säilinud tänaseni). Seda ehitist uuendati ja täiustati aja jooksul, kuni Hans Ulrich von Eggenberg (kes oli samuti ülimalt mõjukas tegelane keisrikojas) aastatel 1625–1646 (viimased sisekujunduslikud detailid said paika alles 1685) ehitas täiesti uue palee sellisel kujul, nagu seda praegu näha võime. See on taas kord üks Giovanni Pietro de Pomise kavandatud hoonetest. Muidugi tegid ka hilisemad lossiisandad oma maitse järgi ümberehitusi, kuid põhiosas on loss säilitanud XVII sajandi väljanägemise. Tulemus on klassikaline barokkloss, mis pidi näitama omaniku jõukust ning tähtsust.
Kontseptuaalselt on siiski tegemist üsna erilise hoonega. Lossi arhitektuur peegeldab nimelt endas utoopilis-allegooriliselt kogu universumit ja kalendrisüsteemi. Hoonel on välisseinas 365 akent, igal korrusel on 31 tuba. Nelinurkse hoone igas nurgas on põhiilmakaarele vastav torn, lossi ümbritseb sümboolne vallikraav (milles pole kunagi vett olnud). Kolmekordse palee alumine korrus oli teenijate ja abiruumide päralt, teisel korrusel olid perekonna eluruumid ning kolmandal, kõige suursugusemate kaunistustega korrusel, pidulikud esindusruumid (Prunkräume, piano nobile). Keskseks objektiks on siin suurejooneline Planeedisaal (Planetensaal), mida ümbritsevad 24 luksuslikku tuba 52 aknaga. Kolmanda korruse tubades ja saalides on kokku üle 500 laemaalingu (Hans Adam Weissenkircheri töö), mille valmistamine võttis 7 aastat. Planeedisaali seintel ja laes olevad oivalised maalingud kujutavad planeete (vastavaid antiikjumalaid), sodiaaki ja nelja universumi põhikomponenti (tuli, vesi, maa ja õhk).
Neid tube kasutati ainult pidustuste puhul või eriti tähtsate (kroonitud) külaliste majutamiseks, muul ajal seisid need tühjalt. Ka tänapäeval on need avatud vaid suveperioodil ja valgel ajal, sest renoveerimise käigus ei paigaldatud siia küttesüsteeme ega elektrivalgust. Kahjuks saab kõike seda ilu nautida vaid kiirelt giidi juhendamisel läbi kapates, kuigi, nagu taskusolev „kare giid” mainis, on inimvõimetel siiski piirid ning lõputult ei ole võimalik kõiki neid kunstišedöövreid, nipsasjakesi, mööbliesemeid ja muud luksust endasse ahmida.
Pärast Eggenbergide meesliini väljasuremist läks see valdus teise võimsa perekonna, Herbersteinide, kätte. 1754–1762 tehti taas suuremaid korrastustöid, et palee oleks jälle moekas (rokokoolik). Sellest ajast pärinevad india ja jaapani kunstišedöövrid (olulisim neist osaka linna vaade (Ôsaka zu byôbu) XVII sajandi algusest), samuti uuendati piano nobile sisustust. Alates XVIII sajandist on aga palee kolmandal korrusel asunud esindusruumid püsinud muutumatutena. 1939. aastal vabastas Austria/Saksa riik Herbersteini perekonna lossist ja pargist ning majandamise võttis üle Joanneum. Pärast põhjalikku uuenduskuuri avati loss ja park 1953. aastal külastajatele.
Joanneum (Universalmuseum Joanneum) on vanim muuseum Austrias, asutatud juba 1811. a teadusliku uurimise ning täiendusõppe keskusena. Asutusele pani aluse ertshertsog Johann (Johann von Österreich, 1782–1859), keiser Franz I vend ja Franz Josephi onu. Isegi tänapäeval, kakssada aastat hiljem, võib ikka siin-seal Steiermarkis kohata asju, millele aluse on pannud just ertshertsog Johann. Kuigi tegemist oli valitsejaga, kuulus talle rahva austus ja armastus (ning ülejäänud keiserliku perekonna ebasoosing), sest ka tema armastas seda mägist piirkonda (olles ise innukas alpinist) ning tegi kõik, et rahva elujärg paraneks. Selle alla kuulusid nii muuseumide/kogude asutamine ja traditsioonide ülestähendamine, õppeasutuste rajamine kui ka väljaspool toimuva progressi vahendamine Steiermarki. Austusest tema vastu troonib tema kuju ka Grazi keskväljakul raekoja ees, ausamba on „oma sõbrale ja heategijale” püstitanud „tänulik Steiermark”. Skulptuuri alusel on nelja purskkaevuna kujutatud (endisaegse) Steiermarki suurimaid elusooni-jõgesid: Drau, Mur, Enns ja Sann. Johann annetas muuseumile ka oma isiklikud kollektsioonid — kunsti, müntide ja kivimite kogud.
XIX sajandi lõpus eraldati Joanneumist hariduse andmine (praegune Technische Universität Graz) ning kogude hoidmiseks moodustati praegune Joanneum (algse nimega Landesmuseum Joanneum). Tänapäeval kuuluvad Joanneumi koosseise mitmed väljapaistvad muuseumid Grazis ja ka väljaspool. Kollektsioonide temaatika on väga lai, hõlmates arheoloogiat, ajalugu, etnograafiat, geoloogiat, paleontoloogiat, mineraloogiat, botaanikat, zooloogiat, kunsti ja mida kõike veel (kokku on kogudes üle 4,5 miljoni säiliku, olles sellega üks suurimaid muuseume Euroopas). Kuna tegemist on formaalselt ühe juriidilise kehaga, siis pakuvad nad turistidele väga meelepäraseid 24- ja 48-tunni pileteid, mis annavad märgitud aja jooksul prii sissepääsu kõikidesse Joanneumi muuseumidesse. Kahjuks ei olnud lubatud üheski Joanneumi muuseumis fotografeerida.
Eggenbergi loss on üks Joanneumi pärleid ja siin on kodu leidnud koguni neli Joanneumi muuseumi. Kõigepealt loss ja park ise (Schloss und Park), mis pileti mõttes tähendab sissepääsu kolmanda korruse esindusruumidesse. Parki pääseb odavama piletiga aasta läbi, kuid loss on talveperioodil suletud.
Mündikabinet (Münzkabinett) keskendub peamiselt Steiermarkis vermitud ja käibel olnud müntidele, alates antiikajast kuni XVIII sajandi lõpuni, mil kohalike müntide vermimine lakkas. Muuseumi kogudes on üle 70000 mündi, millest vitriinides on muidugi vaatamiseks vaid tühine osa, kuid hästi paigutatult ning selgitustega varustatult on see väljapanek igati õpetlik. Mündikogu asub esimese korruse võlvitud, veel vanast gooti stiilis lossist pärinevais ruumides. See on väga tähenduslik, kuna algse lossi rajaja Balthasar Eggenberger oli keiserliku mündivermimislitsentsi omanik ning arvatavasti pärines suur osa Eggenbergi lossi rajamiseks kulunud rahast otseselt või kaudselt tema rahapajast.
Kolmandaks muuseumi spetsialiteediks on kunst: Vana galerii (Alte Galerie) sisaldab kunstiteoseid keskajast kuni XVIII sajandi lõpuni. Suurema osa lossi teisest korrusest hõlmabki väljapanek, kus on üle 300 kunstiteose. Põhiliselt maalid, aga ka skulptuure ja graafikat. Esindatud on mitmed kuulsused— Pieter Bruegel (noorem), Lucas Cranach (vanem). Lisaks austria kunstile on eriti hästi esindatud saksamaa ja madalmaade kunst (eks ühine keel hõlbustas sakslastega läbikäimist ning Madalmaad olid teatud perioodil Austria keisririigi osaks). Huvitav ja õpetlik, kuid vääriks üht või enamatki täispäeva, et sellest kogust täit naudingut kätte saada.
Viimane Eggenbergis paiknev muuseum, Arheoloogiamuuseum (Archäologiemuseum) ei asu lossis eneses vaid uues ja modernses, 2004. aastal valminud hoones pargi põhjanurgas. Seal eksponeeritakse peamiselt Steiermarkist pärinevaid arheoloogilisi leide, kuigi on ka mujalt pärit eksponaate (peamiselt rooma ajast). Eraldi märkimist väärib üsna mahukas lapidaarium (rooma perioodi arheoloogiliste (raid)kivitükkide ja mosaiikide kogu). Hoone teises pooles on väiksemad leiud — savi- ja klaasnõud, luu- ja metallesemed (peamiselt ehted, aga ka muu, näiteks maailmas unikaalne 2600 aasta vanune vankrike Halstatti kultuurist — Strettwegi kaarik (Strettweger Opferwagen). Ekspositsioon ei ole nii mahukas nagu mõnes teises muuseumis, kuid küllaltki sisutihe ning kenasti markeeritud, lisaks on mitmeid interaktiivseid kuulamis- ja vaatamiskohti saksa keele oskajatele, mis kindlasti veel täiendavat taustainfot jagavad. Lastele on omaette avastamis- ja joonistusnurk.
Loomulikult on lossi ümber ka suur park. Erinevatel ajajärkudel on omanikud kujundanud parki vastavalt erinevatele moestiilidele (itaalia, prantsuse jms.), praegu on suurem osa pargist looduslähedases inglise stiilis. Hõredalt paiknevad suured puud koos hoolsalt pügatud muruga meenutavavad puisniitu. Suurem osa XX sajandist oli park ilma tõsise hoolduseta, alates 1990. aastatest on seda üritatud taastada ning lisaks hooldusraiele teha ka pargikujunduslikke töid.
Peale puude ja muru on pargis ka muid „asju” — tiigike, looklevad pargiteed, antiikskulptuurid, lillepeenrad, ei puudu ka tiheda põõsamüüri taha peitunud väikeses paviljonis paiknev kohvik ning pingikesed ja platsikesed niisama istumiseks või pikniku pidamiseks. Kõige suurem ja uhkem on vast roosiküngas (Rosenhügel), u. 80 m2 tehislik kõrgendik kus läbisegi, kuid siiski mingisuguse korrapära järgi, kasvavad erinevad roosid, lilled ja ilupõõsad. Algselt rajati see 1833. aastal tolleaegse lossiomaniku, krahv Herbersteini soovil, et ta saaks nautida pargivaadet kõrgemalt positsioonilt. Künkake taastati algsel kujul 2008. Meie külaskäik toimus veidike vara, kõik roosid ei olnud veel õide puhkenud. Kuigi pärast tundide kaupa lossis ruumide, maalide ja müntide imetelemisest väsinud silmad arvasid, et roosiküngas on väga vahva koht lõõgastumiseks, võib vaid aimata, milline õitemeri rooside õitsemise kõrgajal siin lainetab.
Üks parginurk on ülejäänud maastikupargist oluliselt erineva kujundusega. Siin on nn. astronoomiline aed, mis on muust pargist eraldatud regulaarne aiake. Varasema köögiaia (ehk siis maitsetaimede kasvuala) kohale rajati 2002–2004 maastikuarhitekt Helga Maria Tornquisti poolt (antiik)astronoomiafantaasial põhinev iluaed. Nagu nimigi ütleb, on siduvaks teemaks astronoomia, täpsemalt Päike ja planeedid. Igale planeedile on pühendatud eraldi väljak (mõnel planeedil ka kaks väljakut), mis on kujundatud vastavalt taevakeha „omapärale” — Päikese puhul on kasutatud kiirtena eemalduvaid kollaseid koridore, Veenusel südamefiguure, Marsil tulipunaseid õisi jne. Ideeks on filosoofiline ühendus erinevate planeetide, nende maise ja taevaste (jumalike) omaduste, sise- ja väliskosmose vahel. Või siis lihtsalt ilusa aiakese nautimine.
