Graz
Graz oli meile Austrias peamiseks tugipunktiks. Väike katusealune korter vanalinna (Innere Stadt) serval vaikses Gleisdorfer Gasse tänavas pakkus mõnusat peavarju otse linna südames. Vaid aeg-ajalt möödasahisevad (mitte -kolisevad!) trammid häirisid korraks päevase reisirahmelduse väljapuhkamist või järgmise päeva plaanide sättimist. Siit lähtusid meie radiaalmatkad ning loomulikult sai üsna palju kolatud ringi ka linnas, eriti vanalinnas. Vähemalt paarinädalase kogemuse põhjal tundub Graz igati inimsõbraliku linnana, kus kõlbaks täiesti ka pikemalt elada.
Graz, varasemates ürikutes ka kui Gratz või Gräz (sloveeni Gradec, mis tähendab väikest kindlust), on Steiermarki liidumaa pealinn. Elanike arvult on linn Austrias suuruselt teisel kohal Viini järel — tänapäeval elab siin üle 290000 inimese (see on ilmselt parim näide Austria inimasustuse hajutatusest: austerlased eelistavad elada pigem külades ja väikelinnades). Linn paikneb Muri jõe orus madalate küngaste (siiski kõrgemad kui Eesti „mäed”) vahel, umbes 50 kilomeetri kaugusel Sloveenia piirist. Soodne asukoht suuremas, vaid lõunasse avanevas kausis mägede vahel võimaldab ligi pääseda vaid Vahemerelt pärit soojematel õhumassidel, mistõttu Graziz on keskmiselt soojem, kui pelgalt geograafiliste koordinaatide põhjal võiks oletada. Palju on päikest ja vähe sademeid, samas on tõsiseks probleemiks õhu reostatus ja sudu, mis kipuvad „katla” põhja tekkima ja ei taha sealt enam lahkuda.
Grazis on leitud arheoloogilist materjali alates neoliitikumist, umbkaudu 6000 aasta tagusest ajast. Praeguse Hauptbrücke kohal olev koolmekoht oli ammust ajast teada ning kasutusel idast läände suunduval kaubateel. Ilmselt selle tee äärde, koolmekoha kaitseks tekkiski esimene kindlus Lossimäe (Grazer Schloßberg) lõunatippu, Uhrturmi piirkonda (arvatavalt IX sajandil). Kindluse ja jõe vahele tekkis linnake, milles on esimesed kirjalikud teated aastast 1091, linnaõigused anti 1230. Juba XII sajandist on andmeid, et Graz oli piirkonna tähtsaim linn.
Lisaks Schloßbergile kindlustati ka mäe all olevat linna, mistõttu tekkis Tallinnale sarnane situatsioon: künka tipus asus võimukandja linnus, all aga (paljuski) sõltumatu kaubalinn. Ümber all-linna rajati linnamüür, selle ette vallikraav, samuti hakati linnas vermima oma raha. 1440–1493 nautis Graz kogu Saksa-Rooma Keisririigi pealinnaks olemist, kui Friedrich III tõi siia oma õukonna. See sõi kaasa suuremat sorti ehitamise ja laienemise ning tänaseni võib mitmel pool linnas näha hoonetel kirja „AEIOU” — see oli Friedrichi moto, millega ta armastas sildistada kõiki enda omanduses olnut või enda poolt ehitatut. Valitseja residents ei asunud mitte künka otsas kindluses, ta ehitas all-linna oma palee/kindluse (Grazer Burg) koos Toomkirikuga (esialgu olid palee ja kirik omavahel ühendatud ning ümbritsevast hoonestusest kõrgemal, rõhutades valitseja võimu alamate üle). Algsest kindluspaleest pole kahjuks säilinud suurt midagi peale imelise kaksikkeerdtrepi. Selle moodustavad kaks vastassuunas käänduvat keerdtreppi, mis iga korruse ühinevad ühtseks platvormiks. Ehituskunsti ime XV sajandi lõpuaastaist, mis vääriks ka meie päevil järgitegemist.
1564–1619 oli linn Sise-Austria ertshertsogite residentsiks, siis oli linnauuenduse kõrgaeg Grazis. Laiendati valitseja paleed, täiustati kaitserajatisi, ehitati ka uusi maju linnakodanikele. Peamiselt olid arhitektideks ja ehitusmeistriteks itaallased, kes tõid linnaehitusse renessansi. Linna seisukohalt oli olulisim renessanslik ehitus Domenico dell'Allio juhatusel 1557–1564 rajatud Landhaus (seisuste/maaomanike hoone), mida on hiljem erinevates stiilides laiendustega täiustatud. Kohe Landhausi kõrvale Herrengassele rajati arsenal (Landeszeughaus). Samast ajast pärinevad veel Jesuiitide kolleegium ja vana ülikoolihoone Hofgassel, Glockenturm, tänase kuju sai ka Uhrturm. Ertshertsog ja hilisem keiser Ferdinand II lasi ehitada endale uhke mausoleumi Toomkiriku kõrvale. Kuid keisriks saades viis Ferdinand oma õukonna tagasi Viini ning elu Graz hakkas vaikselt stagneeruma, edaspidi siin enam sellise kaliibriga valitsejaid ei resideerunud.
Barokkajast XVII sajandil on Grazil samuti ette näidata hiilgavaid meistriteoseid. Suurim ja uhkem neist on Eggenbergi loss, kuid ka vanalinnas on arvukalt barokseid maju ja paleesid (enamasti küll ümberehitatud varasematest hoonetest). Ordud ehitasid kloostreid, kõikidele kirikutele ehitati tornid. Praegu vanalinnas ringi jalutades tundub, et valdavalt ongi see linn jäänud pidama barokkajastusse, kuigi kindlasti on näha ka oluliselt vanemaid kihte ning üht-teist uuematki (kohati lausa karjuvalt uut, eriti hoonetes, kus keskaegse fassaadi taha on tehtud moodsad kaubamekad).
XVIII sajandil lõpul ja XIX sajandi algul hakati lammutama kindlustusi ning toimus linna hoogne laienemine, samas jätkus võimu tsentraliseerimine Viini, mis vähendas kohalike ilmalike ja vaimulike ülikute tähtsust. Kui XIX sajandi alguses laienes linn peamiselt vanalinnast lõuna poole (Jakomini linnaosa), siis alates sajandi keskpaigast pigem läände (värske raudteejaama ümbrusesse).
1797–1810 resideerus Grazis Prantsuse armee, mis omakorda mõjus hävitavalt linnaisandate rahakotile (pidid ju kohalikud elanikud vallutajaid ülal pidama). Enne lahkumist hävitasid prantslased veel Lossimäel kindluse ning panid seega aluse ulatusliku pargiala rajamisele vanalinna serva. Alates 1999. aastast kuulub Grazi UNESCO maailmapärandi hulka (täpsemalt Schloßberg, vanalinn ja Eggenbergi loss).
Arhitektuurist kirjutades ei saa kuidagi mööda kirikutest. Neid on Grazis palju, pärit erinevatest ajajärkudest. Põhiline kristlik usutunnistus on Austrias olnud (ja on siiamaani) katoliiklus. XVI sajandil levis laialdaselt küll protestantism (siis elas ja töötas mõnda aega Grazis ka J. Kepler), kuid XVII sajandil suutsid keisrid Ferdinand II ja Leopold I jesuiitide abiga läbi viia vastureformatsiooni, luterlased kuulutati ketseriteks ning kiusati neid taga kuni XVIII sajandi lõpuni. Tundub, et Grazi kesklinna sakraalhoonetele ei ole protestantlus märgatavat mõju avaldanud või on jäljed praeguseks kadunud. Kõikjal paistavad välja katoliiklikele kirikutele omased ohtrad ilustused ja kaunistused: skulptuurid, ornamendid, vitraažid ja muu taoline, enamasti veel kulla-karraga üle vuntsitud.
Üks vanimaid ja ilmselt olulisim on Toomkirik (Dom, ka Bischofskirche und Pfarrkirche Hl. Ägydius). Hilisgooti stiili järgiv hoone on rajatud XV sajandil otse kunagise imperaatorliku residentsi (Burg) kõrvale (eelmine Pühale Ägydiusele pühendatud kirik seisis siin juba XII sajandist). Nagu kõik keiser Friedrich III ehitised, kannab ka Toomkirik mitmel pool tema kirja „AEIOU”. XVII ja XVIII sajandil lisandusid krüpt ja mitu kabelit. Algselt olid katedraali seinad väljast kaetud freskodega, mis on praeguseks enamjaolt hävinud, säilinud on aga mitmed välisseintele paigutatud hauatähised.
Algselt (kui Graz oli keisririigi pealinn) oli tegemist valitseja õuekirikuga, hiljem, kuni 1573. aastani tegutses kirik linnakirikuna. Seejärel aastatel 1577–1773 oli tegemist jesuiitide peakirikuga, alates 1786. aastast on tegemist piiskopliku katedraaliga.
Otse Toomkiriku kõrval asub väike XVII sajandist pärinev Katharinenkirche koos selle külge ehitatud Saksa-Rooma riigi keisri Ferdinand II mausoleumiga, mida ehitati täpselt sada aastat (1614–1714). Kompleksi loojaks oli itaalia arhitekt ja kunstnik Giovanni Pietro de Pomise. Ta oli Ferdinand II keiserlik kunstnik ja õuearhitekt, kelle laualt pärinevad mitmed Grazi arhitektuuripärlid, näiteks Eggenbergi loss.
Linnakirik Stadtpfarrkirche (pika nimega Kirche zum Heiligen Blut, bzw. Propstei-, Haupt- und Stadtpfarrkirche Graz-Hl. Blut) vanalinna tuiksoone Herrengasse ääres asub otse ajaloolise linna südames. Samas on ta piisavalt hästi teiste majade vahele ära peidetud (esikülg tänavajoonel, mõlemal poolel tavalised hooned), et lihtsalt tänaval jalutades (kui pead selga ei aja ja taevasseulatuvat torni ei näe) esimese raksuga lihtsalt mööda minna. Uudishimulik vaatleja leiab siit siiski nii väljast kui seest piisavalt palju imetlust väärivaid detaile, mis väärivad kindlasti lähemat uurimist.
See kirik rajati 1440. aastal, suuremad ümberehitused olid aastatel 1520 ja 1780, nii on arhitektuurselt gooti stiilis hoonel barokne fassaad ja torn (esialgu hoonel torn puudus). Algselt oli siin dominiiklaste kirik ja klooster, kuid kui 1573. a. Toomkirik jesuiitide käsutusse läks, siis pidid dominiiklased aastal 1585 oma kiriku linnakogudusele üle andma.
Franziskanerkirche asub vanalinnas Muri kaldal, otse Hauptbrücke juures. Nagu nimigi ütleb, on tegemist frantsisklaste kirikuga, mis kuulub juba aastal 1239 rajatud linna vanima mungakloostri juurde. Alates XVI sajandist on siin tegev „reformitud frantsisklaste” ( Franziskaner-Observanten) ordu.
Kirik (ametlikult Pfarrkirche Graz-Mariä Himmelfahrt) rajati 1257/77, hoonet on hiljem korduvalt laiendatud ja ümber ehitatud, suurimad ehitustööd jäid XIV ja XVI sajadisse, XIX ja XX sajandil on toimunud ulatuslik renoveerimine, et taastada algne gooti stiilis interjöör (algne kirik järgis frantsiskaanide kasinuspõhimõtet: polnud ei torni ega vitraaže). 69 meetri kõrgune torn (siiani kõrguselt kolmas kõrghoone Grazis!) valmis 1643. aastal. Ehitati see linnamüüri kaitsetornina, alles hiljem anti see üle kirikule, mispeale paigaldati ka sibulakujuline tornikiiver. Ajapikku ehitati kiriku külge ka mitmed kabelid. Kiriku kõrval asub kloostrihoone, mille siseõues on kena aiake. Selle ümber asub ristikäik, mis on tõeliselt hea koht meditatsiooniks otse linna südames. Lisaks on ristikäigus eksponeeritud mitmeid põnevaid raidkive (peamiselt epitaafe). Kloostris paikneb ka väärtusliku koguga raamatukogu. XIX/XX sajandil on kiriku põhjaküljele rajatud paar pisipoodi (rahavahetajad templis?), millest ühes müüakse ülimalt maitsaid maiustusi. Huvitav, kas jumaliku aupaiste lähedus annab parandab ka maitset?
Grazi kirikute seas vähemalt eksterjööri poolest üks ilusamaid on barokne Mariahilf ehk Mariahilferkirche. Osaliselt võib seda seletada ilmselt värske renoveerimisega — 2011. aastal tähistati kiriku rajamise 400. aastapäeva. Kirik valmis 1611. aastal, arhitektiks oli taas Giovanni Pietro de Pomis (ta on ka maetud Mariahilfi kirikusse). Praeguse kahe torniga kuju pärineb XVIII sajandi keskel teostatud renoveerimistöödest. Kiriku fassaad on lumivalge, ohtrate kullatud kaunistustega ning paljude nikerdiste ja kujukestega, millest suurimad kujutavad peaingel Miikaeli, Neitsi Maarjat ja frantsiskaanlaste ordu rajajat Püha Franciscus ning Püha Antoniust Paduast. Erandlikult on peaportaal suunatud itta, Grazi (vana)linna poole. Kompleksi, mis rajati pärast teisel pool jõge asunud reformitud frantsisklastega raksuminekut, kuulus ka minoriitide klooster.
Vanalinna serval, Muri ja Schloßbergi vahel, seisab küllaltki tagasihoidlik Kolmainukirik (saksa keeles Dreifaltigkeitskirche) koos juurdekuuluva kloostri ja koolihoonega. Selle madala torniga ja suhteliselt silmapistmatu hoone juures tõmbasid tähelepanu endale peafassaadil olevad raidkujud. Otse ukse kohal on peaingel Miikael mõõga ja kaaludega, külgedel paiknevad veel Maria ja Joosep. Kirik valmis 1704. aastal endise vallikraavi kohale ja kandis algselt Ursulinenkirche nime (kirik ja klooster ehitati ursuliitide nunnaordu tarbeks). Ajastule vastavalt on hoone barokkstiilis, tugevate itaalia mõjudega.
Ka vanalinnast väljaspool on mitmeid suuri ja kauneid kirikuid ja kloostreid, näiteks Basilika Mariatrost või Herz-Jesu-Kirche, kuid neid ei õnnestunud seekord oma silmaga kaeda.
Loomulikult ei lõppenud linna areng barokiga. Kuna tegemist on siiski üsna väikese linnaga, siis ei ole siin ainult pilvelõhkujatest koosnevaid kvartaleid, kuid loomulikult on siin täiesti piisavalt büroohooneid ja elamuid, mis on ehitatud lähtuvalt nn. „moodsa kunsti” kaanonitest (ehk siis valdavalt klaaspinnaga kastidena). Eeskätt on taolised büroohooned koondunud Griesi linnaossa ja mujale vanalinnast veidi kaugemale, kus nad rahulikult oma tavalist (töist) elu elavad ja väga turiste ei sega. Siiski võib ka Grazi keskuses kohata mõnd „moodsa kunsti” avaldust. Kõige tuntumad neist on ilmselt Kunsthaus ja Murinsel. Need ehitised on mõlemad püstitatud aastal 2003, mil Graz oli Euroopa Kultuuripealinnaks, mis traditsiooniliselt tõi kaasa linna ülesvuntsimise ja mitmete uusehitiste püstitamise.
Murinsel on keset Muri jõge rajatud 50×20 m suurune „tehissaar”. Tegelikult on tegemist metallist ja plastist, pontoonidel õõtsuv platvormiga, mis on mõlema kaldaga ühendatud sillakeste abil. Saarekesel paikneb tilluke vabaõhulava ja kohvik. Kuid vähemalt sellal, kui me juhtusime sealt mööda jalutama, ei toimunud seal küll midagi põnevat ja peale kohvikukese ettekandjate oli näha vaid paari uudishimulikku turisti ja mõnd üksikut hukkaläinud noorsoo esindajat, kes kevadpäikese käes päevitasid. Tundus suhteliselt mõttetu asjana.
Grazi Kunstihoone ehk Grazer Kunsthaus on moodsa kunsti näitusepind linna südames, Muri paremal kaldal. Tegemist on väga omapärase, tõeliselt moodsa kujuga hoonega. Isegi minusugune modernse arhitektuuri vihkaja peab (naeruturtsatuse saatel) tunnistama, et selle hoonega on arhitektid suutnud luua midagi ainulaadset ja uut, kummalisel kombel ümbruskonna barokkmajade vahele peaaaegu sobivat. Naljatledes kutsutakse Kunsthoonet ka „sõbralikuks tulnukaks”, sest tegemist oleks justkui jõekaldal lösutava hiigelloomaga, kelle seljal turritavad üles iminapad (katuseaknad). Väga ebaregulaarse kujuga ja kumerate vormidega hoone külge on aga millegipärast monteeritud pikk sirgete seinetega vaateplatvorm („nõel”), kust avaneb küll kena vaade üle jõe vanalinnale ja Schloßbergile, kuid mis vähendab minuarust tugevalt selle kompleksi kenadust (meenutades esmapilgul katusele tõstetud trammivagunit).
Päris põnev oli pimedas ülevalt Schloßbergilt vaadata muuseumi „väljapunnitaval” fassaadil liikuvaid tulesid, mis pidevas liikumises olles moodustasid vahvaid kujundeid. Hoone jõepoolsel küljel on ca 900 m2 pinnaga BIX meediafassaad, kus on klaasseina sisse monteeritud üle 900 valgusti, millest igaühe heledust saab sujuvalt ja teistest sõltumatult muuta. Kokku moodustab see justkui hiiglasuure ekraani, mille kaudu kunstnikud saavad ühiskonnale oma sõnumeid kommunikeerida.
Kunstihoonesse saab siseneda Joanneumi (sellest muuseumist on pikemalt juttu edaspidi) päevapiletiga, nii tegime tiiru ka seal sisemuses. Suured saalid olid täis kummalist „kunsti”. Mõnes võis näha küllaltki huvitavaid ideid, kuid teisalt oli ka teoseid, mille puhul ei saanud täpselt aru, mida kunstnik täpselt suitsetanud oli ja kas ta kainenenuna oleks osanud oma teose läbivat mõtet lahti seletada. Aga ilmselt on inimesi, kes ka sääraseid asju naudivad (ja ei tea teed nt. paari kilomeetri kaugusel asuvasse Vanasse galeriisse, kus on eksponeeritud joonistusoskusega kunstnike looming).
Grazis on rohkelt teisigi muuseume ja muid turistilõkse. Mõnda neist on täpsemalt tutvustatud meie reisiaruande teistel lehtedel, siin tahaks kirjutada paar sõna veel kahest. Mõlemad on Universalmuseum Joanneumi allasutused, sisse saab ühe (päeva)piletiga.
Landeszeughaus, algselt Landschaftliche Zeughaus (Steiermarki relvaladu) asub Herrengassel, otse Landhausi kõrval. Tegemist oli suurima, kuid kaugeltki mitte ainsa taolise relvalaoga Austrias, kus Steiermarkis ja teistes piiriäärsetes provintsides oli mitme sajandi vältel vägagi reaalne oht idast tulenevateks vallutusteks, algul ungarlaste, hiljem türklaste poolt. Hoone ehitasid ning varustasid Steiermarki mõisnikud-aadlikud, kellel oli valitseja ees kohustus sõja korral relvastada teatud arv mehi. Leiti, et relvade pidevaks korrashoiuks on mõistlik koondada need ühte kohta. Eraldi arsenalid olid ka linnal ning Steiermarki hertsogil, kuid need olid väiksemad ning ei ole tänaseni säilinud.
Relvaladu loodi XV sajandi lõpul, juba 1557 loendati selles pea 20000 eset. Praegune hoone ehitati aastatel 1642–1647. Paraku juba poole sajandi pärast saavutati türklastega rahuleping, samuti neelasid Habsburgid alla kogu Ungari riigi, seega ei olnud Steiermark enam alatises konfliktiohus elav piiriprovints vaid pigem rahulik sisemaa. Tolleks ajaks sisaldas Landeszeughaus juba ligi 185000 objekti (!), mis aga üsna vähe kasutust leidsid (paljud, kuid mitte kõik, relvad ja turvised on siiamaani täiesti kasutamata). 1749 aastal Landeszeughaus suleti, kuna keisrinna Maria Theresia viis läbi sõjaväereformi (moodustati regulaarvägi) ning aadlikud ei pidanud enam iseseisvalt tagama riigi kaitset. Siiski suutsid mõisnikud keisrinnat veenda, et kuigi laos olev relvastus on lootusetult vananenud, on see mälestus Steiermarki ajaloolisest võimsusest. Alates XVIII sajandi keskpaigast on niisiis tegemist muuseumiga, kuigi aeg-ajalt, viimati 1848. aasta revolutsiooni ajal, on arsenali relvavarusid ka kasutatud. Alates 1892. aastast on Landeszeughaus osa Joanneumi muuseumist.
Maailma mastaabis muudab selle kogu unikaalseks just terviklikkus — 32000 autentset eset (millest piisaks vähemalt 5000 sõdurile) on valdavalt pärit ühest perioodist ning moodustavad hästiesitletud terviku. Enamus relvi ning turviseid on funktsionaalsed ja kaunistusteta, kuid on ka aadlike rikkalikult ehitud varustust. Raudrüüd ja lihtsamad relvad on enamasti kohalik toodang, püssid ja muud keerukamad asjad aga valdavalt imporditud Saksamaalt. Näha saab ka väga haruldast hobuse raudrüüd, mis katab looma üsna täielikult, samuti mõnd haruldast rüütliturniiridel kasutatud raudrüüd.
Ekspositsioon on jaotatud nelja korruse vahel, ühel korrusel on sadu raudrüüsid, turviseid ja kiivreid, teisel tuhandeid püstoleid ja muskette, eraldi korrus on lugematu hulga mõõkade ja muude külmrelvade tarbeks. Igal pool jääb suu sõna otseses mõttes ammuli puhtalt relvade või turviste koguseid nähes. Kõige alumine korrus oli varem kasutusel kahurite hoidmiseks, tänapäeval on nende asemel laste mängunurk, näitus ja väike poeke.
Paleemuuseum (Museum im Palais) asub samuti vanalinnas, Sackstraßel (mis on tegelikult Herrengasse pikendus teisel pool Hauptplatzi). Tegemist on kõige värskema Joanneumi muuseumiga, mis avati alles 11. mail 2011, seega meeldivalt just meie reisi ajal. Muuseumi nimi tuleneb asukohast Herbersteini palees (Palais Herberstein), mis just enne taasavamist oli saanud värske renoveeringu. Väljastpoolt üsna tagasihoidliku hoone sisemuses peitus tõeline barokkpalee suurte saalide, volüümikate inglikujukeste ja fantastiliste laemaalingutega. Palee on rajatud kahe varasema maja (sellal, kui Grazis münte vermiti, asus ühes neist kohalik rahapaja) liitmise tulemusena XVII sajandil Eggenbergide perekonna poolt. Pärast Eggenbergide meesliini hääbumist läks valdus Herbersteini perekonnale ning rekonstrueeriti barokkpaleeks. Alates 1939. aastast on maja linna valduses.
See muuseum on keskendunud kultuuriajaloo kogumisele, säilitamisele ja demonstreerimisele. Ekspositsioon on siin traditsiooniliselt jaotatud püsiväljapanekuks ja aeg-ajalt vahetatavaks näituseks. Pidevalt on väljas valik muuseumi kogudes olevast enam kui 35000 objektist. Eksponeeritakse valitseva klassi staatusesümboleid: nii üldiselt huvipakkuvaid/ilusaid/kalleid objekte (kuulsaim neist ilmselt Steiermarki hertsogikroon), aga ka teemade järgi grupeeritud asju (üks ruum on näiteks pühendatud aadlike õppevahenditele: aabitsatest gloobusteni). Kuigi tegemist pole otseselt kunstimuuseumiga võib väljapanekut vaadates saada siiski tugeva esteetilise naudingu, kuna rikkuritele üksikesemetena valmistatud asjadel on hoopis teisest klassist teostus kui tänapäeva masstoodangul.
Näitusepinnal oli meie külastuse ajal väljapanek ajast. Kuigi oluliselt erinev, ei jätnud see siiski nii sügavat elamust, kui Etnograafiamuuseumis olev ajanäitus.
Grazi elanikkond on väga nooruslik. Pole ka imestada, kui linnas on kokku kuus (!) ülikooli, kus kokku õpib 44000 tudengit. Suurim, Karl-Franzens-Universität on seejuures ka üsna soliidse vanuse (asutatud 1585. a.) ja suurusega (22000 õppurit). Tänavapildis on näha tunduvalt rohkem kahekümnendates aastates inimesi kui näiteks Tallinnas (Grazis tundub olevat jälle vähem teismelisi). Üks põhjusi selleks on kindlasti Grazi elanike, eriti nooremate, jalgrattalembus. Jalgrattureid kohtab kõikjal, kesklinna tänavatel on tavaliselt eraldi märgistatud jalgrattarada, samuti on kõikjal näha pargitud jalgrattaid. Tallinnas (ja Eestis üldisemalt) jalutaval tänavatel ainult teismelised ja penskarid, „normaalsed inimesed” teatavasti sõidavad autodega. Ja jalgrattad on meil üldse friikide pärusmaa …
Grazis seevastu on jalgrattad au sees ja Martin hoiatas meid juba esimesel päeval, et linnas jalgsi liikudes annavad autod üldiselt jalakäijatele teed, kuid jalgratturitelt seda oodata ei maksa. Eriti tähelepanelik pidi olema siis, kui korraks kõnniteelt jalgrattarajale astusid (näiteks kõnniteele pargitud jalgratastest möödumiseks), üsna suur tõenäosus oli kuulda rattakella tirinat või lihtsalt kõlavaid hõikeid teemal „eest ära, kus su silmad on”.
Lisaks jalgrattasõidule armastavad Grazi elanikud väga (tervise)jooksu. Jooksjaid on näha nii Muri kallasradadel (jõe mõlemal kaldal kulgeb jooksu/rattarada, kesklinnas sillutatud, äärelinna pool lihtsalt pinnaskattega) kui ka parkides. Kuuldavasti pidi ka kohalike seas väga populaarne olema Grazi linnamaraton, kuhu koguneb üle 5000 osalise.
Parke on Grazi kesklinnas üsna palju. Kõigepealt muidugi pargiks kujundatud Schloßberg, all-linnas on (sarnaselt Tallinnaga) XIX sajandil suur osa kunagisest bastionide vööndist pargiks kujundatud. Hiiglasuur Linnapark (Stadtpark) ulatub poolkaares Lossimäe põhjatipust ümber kogu vanalinna kuni ooperimaja ja Jakominiplatzini. Sealt on kõik, mis ühes korralikus pargis peaks olema: tiigike (jupike kunagist vallikraavi), suur purskkaev, sirged ja kõverad pargiteed, muruplatsid, pingikesed, kohvikud, skulptuurid. Arusaadavalt on see roheline oaas kohalike elanike seas väga populaarne lõõgastuskoht. Lisaks on linnasüdamest veidi eemal hulk väiksemaid, kuid siiski õdusaid ja rahvarohkeid rohealasid, näiteks Stätischer Augarten ja Volksgarten. Kogu kesklinn tundub olevat üsna tasakaalus: ühel pool tihedalt nelja-viiekordsete majadega palistatud tänavad, kus rohelust eriti ei ole, teisalt aga ulatuslikud rohealad. Äärelinnad oma eramajadega on muidugi veelgi rohelisemad, samas pole seal jälle nii palju avalikke parke.
