Hanns Schell Collection
Maailma mastaabis kaunis omapärane on Grazis asuv Hanns Schelli Kollektsioon. Kuigi kasutatakse ka nime Austria Luku- ja Võtmemuuseum, tundub, et muuseum ise eelistatab kutsuda end Kollektsiooniks (Museum für Schloss, Schlüssel, Kästchen, Kassetten und Eisenkunstguss), sest lisaks lukkudele ja võtmetele eksponeeritakse paljusid muidki asju — laekaid, kirste, sepis- ja valurauast kunstiesemeid ning muudki.
Tegemist on eramuuseumiga, mis, nagu nimigi ütleb, põhineb ühe mehe kogul. Hanns Schell, muuseumi alusepanija, jõudis lukkude kogumiseni mööda maailma ringi rännates ning väga erisuguseid sulgureid kohates. Rännakud olid algul seotud mägironimisega, tõsise alpinistina (tõusnud neljale kaheksatuhandelisele mäetipule, lisaks veel viie üle-7000 meetrise tipu esmavallutused) reisis ta palju ringi just Tiibetis, Nepaalis ja Pakistanis, kust aastal 1964 hankiski ta oma kogusse esimese objekti. Aegamööda kogu paisus, 1973. avati muuseum, mis oma praegusesse asukohta kolis 1992. a. Nüüdisajal on muuseumi juures ametis muidugi teisigi inimesi, kuid suur osa töötajaist on siiski Hanns Schelli perekonnaliikmed. Muuseumi koduleht asub aadressil http://www.schell-collection.com/.
Muuseum asub jõe paremal kaldal, üsna Grazi keslinnas. Asukoht suure toidupoe nurga taga võib esmapilgul märkamata jääda, kuid õige ukse taga kella helistades lastakse sisse ning pärast pileti lunastamist on väljapaneku 2500 m2 näitusepinda kolmel korrusel koos ligi 13000 eksponaadiga külastaja päralt. Ekspositsioon on eeskujulikult saksakeelsete selgitustega varustatud, suur osa neist on dubleeritud ka inglise keeles.
Esimesel korrusel on vitriinides seinte ääres eksponeeritud lukud, lukusüsteemid ja võtmed Euroopast (enamik pärit Austriast või Saksamaalt). Esemeid on siin tuhandeid (tabalukud, plaatlukud, šifferlukud, võtmed koos lukkudega, võtmed ilma lukkudeta, …), piiratud aja jooksul tundub ülevaate saamine üsnagi lootusetu. Esindatud on ajajärgud roomlastest ja keltidest kuni XX sajandi alguseni (kaasaegne materjal on ilmselt kogus, kuid mitte näitusesaalis). Enamus eksponaate olid autentsed, kuid mõned eriti prominentsed asjad, näiteks Mekas asuva Kaaba pühamu võti, on esindatud koopiatena.
Saalide keskel on aukartustärataval hulgal kirst ja kaste, enamik vägagi keeruliste lukusüsteemide ja/või salalaegastega. Enamasti on need pärit ajajärgust, kus varandust (reaalset kulda-karda, mitte virtuaalseid väärtpabereid) tuli endaga reisides kaasas vedada ja ka kodupaigas kurinahkade eest kaitsta. Mõnd kirstu uudistades jäi karp sõna otseses mõttes lahti, niivõrd ilusasti olid need kaunistatud ning samavõrd nutikate sulguritega varustatud. Näiteid on nii kuningate ja rikaste varakirstudest kui ka näiteks indulgentsimüüjate kastikesest.
Lisaks lukkudele ja lukukestele oli välja pandud (muidugi mitte nii massiliselt) ka muid lukkudega seotud asju — laekaid, käe-, jala- ning kaelaraudu ning ka voorusevöösid. Muuhulgas selgus, et vooruslikke naisi vöötati veel XVIII/XIX sajandi vahetuselgi!
Muuseumi teisel korrusel on väljas arvukalt näiteid rauast sepistatud ja valatud esemetest. Siin on esindatud nii ehted, skulptuurid kui ka mitmesugused tarbeesemed, ühiseks nimetajaks materjal — raud.
Kolmas korrus on Aasia ja Aafrika päralt. Siin on palju omapäraseid lukumehhanisme Hiinast, Tiibetist, Nepaalist, Pakistanist, samuti paljudest Aafrika piirkondadest. Eriti uhke on muuseum tuareegi lukkude kogu üle. Kuna raud oli teatud piirkondades liiga väärtuslik, siis on nii mõnedki lukutüübid hoopis puidust tehtud (ja ajasid ka ilmselt asja ära). Lisaks lukkudele on väljapanekus ka mitmed muud esemed nendest piirkondadest, alates suurtest, ohtrate nikerdustega ustest ja kastidest kuni mitmesuguste pisividinate ning isegi voodoo-riituse atribuutikani, kõik pärit Hanns Schelli ekspeditsioonidelt.
