Mariagrün
Reede, 13. mai hommikul „võtsime” veel ühe Joanneumi muuseumi, Volkskundemuseumi (Etnograafiamuuseumi). Kuna meie 48-tunni-piletitel oli veel umbes 4 tundi järel, siis saime prii sissepääsu ning veetsime ennelõuna austerlaste endisaja elu-oluga tutvudes. Erinevalt lossimuuseumides (näiteks Eggenbergi, Riegersburgi või Herbersteini lossides) eksponeeritavast on see muuseum keskendunud pigem talupoegliku elu-olu edastamisele. Väljapanek on interaktiivne ja kaasakiskuv, võimaldades heita pilku nii vana aja hoonetele, riietusele, kui ka inimeste uskumustele. Hoonetest on nii pilte kui ka skeeme, lisaks on üks tuba sisustatud nõest tilkuvate seintega suitsutareks. Riietuse sektsioonis oli mitu toatäit mannekeene saanud selga erinevate ajajärkude, ühiskonnakihtide ja elualade rõivaid. Vahest kõige põnevam oli aga hoopis uskumuste saal, kus anti ülevaade nii usust kui ka ebausust, nõidadest ja ketseritest. Muuseum paikneb endises kaputsiinlaste kloostris, mida hiljem on kasutatud haiglana, usuekspositsiooniga tutvudes saab orelirõdult heita pilgu ka tegutsevale Püha Antoniuse kirikule.
Lisaks püsiekspositsioonile on selles muuseumis ka eraldi näitusemaja, kus leiavad koha mitmesugused lühiajalisemad väljapanekud. Näitusemaja on huvitav selle poolest, et sinna saab nii harilikult, uksest maapinnal, kui ka läbi klaasgalerii muuseumi peahoonest (kummaline, kuid see klaasgalerii keskaegses õues ei tekitanudki oksereflekse). Maikuus oli näitusemajas parajasti põnev väljapanek ajast. Seal sai uurida, vaadata, kuulata, testida oma reflekse ja ajataju, või vastupidi, vaikuses mediteerida. Tegemist oli eeskujulikult läbimõeldud väljapanekuga, isegi puuduliku keeleoskusega turistidele (erinevalt püsiekspositsioonist oli näitus vaid saksakeelne) jagus avastamist ja uurimist, niisamuti kui ka mõtteid hilisemaks, et mis see aeg siis ikkagi on ja miks me seda just nõndamoodi tajume.
Kui muuseum oli üle vaadatud (ja eht-eestlaslikult kogu 48-tunni pilet ära kulutatud — selle ajavahemiku jooksul külastasime 7 muuseumi …), siis seadsime sammud Grazi kirdeosa suunas, kus Martini jutu järgi asusid mitmed linnalähedase looduse nautlemispaigad. Kuna tal oli juba varasemast Graziz elamisest hulk kohalikke matkaradu pähe kulunud, siis usaldasime raja valikul teda (ja tõepoolest, me ei eksinudki teelt).
Teekond kulges Grazi vanalinnast läbi linnapargi äärelinna majade vahele. Muude hoonete vahel silmasime äkitselt midagi tuttavlikku: ühel majal oli kolme lõviga tunnusmärk. Olime täiesti juhuslikult jõudnud Eesti aukonsuli residentsi juurde. Otsustasime, et varjupaika ei palu ning astusime aga edasi. Niipea, kui Muri-äärsest nõost välja jõudsime, hakkas maapind aeglaselt, aga kindlalt kerkima. Vaade ümbruskonnale oli seejuures igati kena, eriti mööda Panoramagasset jalutades. Aegamööda jäid majad väiksemaks, korrusmajade asemel olid teeääred palistatud individuaalelamutega, tõusud aga muutusid järsemaks.
Olles kitsastel-kõveratel tänavatel veidi tiirutanud, jõudsime ühtäkki väiksele platsile, kus paiknes kena pisike kirik. See oli Mariagrüni (ka Maria Grüni) katolikukirik, ehk pikalt ja ametlikult Wallfahrtskirche Mariä Heimsuchung bzw. Stationskaplanei Graz-Mariagrün. See on väikene külakirik Mariagrüni küla/asumi keskel (tänapäeval juba Grazi linna piires), mis sarnaselt Kesk-Euroopa tavale oli väga ilusasti korras. Juba 1663. rajati selle koha peale kabel, mida on korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud: lisatud torn (1700), uusromantistlik fassaad (1852) koos pühakute (Joosep ja Florian) kujudega (1875) jt. Ka seestpoolt jättis see pühakoda meeldiva mulje oma vitraažide, pidust nikerdiste ning ohtrate piltide ja kujukestega, millega katoliiklastel tavaks oma kirikuid kaunistada.
Edasi nautisime vaateid, siirdusime (natuke) allamäge ning jõudsime Pfeifferhofi-nimelise hoonekompleksini (ilmselt oli seal kunagi sellenimeline talu/mõis asunud). Praegu tegutses seal u. 100 õpilasega põhikool, mis paistis vähemalt väljastpoolt väga mõnus, justnagu mõni Eesti väiksem maakool. Samas asub ka tudengite ühiselamu. Seal pöörasime asfaldilt metsavaheteele ning varsti päris metsa. Mets siin (ja ka mujal Austrias „normaalkõrgusel”) oli pöögienamusega, üsna hõre-õhuline, kuid ilma tiheda alustaimestikuta. Metsaaluse tegi natuke salapäraseks väike ojake (Weizbach), kus maikuus oli vett vähevõitu, kuid mis oli endale maapinda sügava oru lõiganud. Igatahes vahva inimtühi metsatukk, mis asus täiesti Grazi piirides.
Olles metsa rüpes veidi puhanud, asusime tagasiteele. Et mitte end korrata, valisime peakorterisse tagasipöördumiseks teise tee, tehes väikese kaare põhja-loode suunal läbi Andritzi linnaosa. Tagasiteel erilisi üllatusi ega avastusi ei olnud (oma osa andis muidugi taju nõrgenemine, kui parem osa päevast oli püstijalu veedetud), nimetamist väärib vahest vaid piimaautomaat. Neid oli mujalgi Grazis näha ning minuarust oli tegemist ühe ütlemata toreda leiutisega. Lisaks müntide eest korraliku piima väljutamisele oli sealsamas kõrval hunnikus tühje puhtakspestud plastpudeleid, mille janused rändurid õhinal piimaga täitsid ning lisaks kohesele janu kustutamisele ka järgmisteks päevadeks kaasa võtsid. Ka Eestis võiks olla linnatänavatel sellised masinad :-)
