Schloßberg
Schloßberg ehk Lossimägi (Grazer Schloßberg) on Grazi südames, üsna Muri jõe kaldal asuv 475 meetri kõrgune küngas. Kõrvalasuvast Hauptplatzist on tipp tervelt 123 meetri võrra kõrgemal ning kuna nõlvad on sel künkal üsna järsud, siis pole midagi imestada, et keskajal rajati siia kindlus, mille järgi mäeke ka oma praeguse nime on saanud. Kuulub Grazi vanalinna koosseisus UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Inimasustuse jälgi on leitud VIII sajandist enne meie ajaarvamist, kindlustatud punkti rajasid siia esimestena ilmselt sloveeni hõimud, kuid edasine ajalugu on seotud baieri-saksa-austria rahvastega. 1125. rajati Babenbergi soost hertsogite poolt siia romaani stiili järgiv kindlus, edaspidi arendati seda nii gooti kui ka, alates 1544. aastast, renessanssstiilis. Schloßbergi ja kogui Grazi ning Steiermarki kindlustused said eriti tähtsaks, kui XV sajandi lõpus jõudis Türgi sultaniriik oma vallutustega Steiermarki piiridele. Siis olevat too Domenico dell'Allio plaanide järgi moderniseeritud kindlus olnud lausa maailma kõigi aegade vägevaim kindlus, kui uskuda Guinessi rekordiraamatut (aga me ei usu eriti, sest ka Riegersburgi ja ilmselt veel paljude kõvade kantside kohta on sama väidetud).
Tänapäeval on künka nõlvad kaetud metsaga, nii et kaugelt vaadates (näiteks Göstingi kindlusest) paistab see üsna samasugusena kui linnalähedased metsased künkad. Ilmselt sellal, kui Lossimäel ka loss oli, olid ka nõlvad paljad ning väljanägemine müüride ja tornide tõttu palju hirmuäratavam.
Tegemist siis ühega paljudest kindlustest, mida kunagi ei vallutatud. Selle saatus oli aga natuke erinev Orava või Riegersburgi saatusest, sest Grazi kindluse kuulusetu lõpp saabus aastal 1809. Siis, vastavalt Schönbrunni rahulepingule Prantuse ja Austria keisrite (Napoléon I ja Franz I) vahel, tehti Grazi linnus (peaaegu) maatasa. Enne seda olid kindluse kaitsjad Napoléoni vägedele väga visa vastupanu avaldanud, väravad avati vallutajatele vaid seetõttu, et pealinn Viin oli juba alistunud. Hiljem püstitati siia mälestusmärk major Franz Xaver Freiherr Hackher zu Hartile, kes kaitses kindlust vapralt nagu lõvi (kuna kangelasest ühti portreed ei leitud, siis oligi lihtsam lõviskulptuur teha). Toona kaitsesid umbes 900 austria sõdurit kindlust enam kui 3000-mehelise prantuse armee eest.
Nagu öeldud, tegid prantslased (kes ilmselt olid veidike solvunud, kuna neil ei õnnestunud Schloßbergi vallutada) suurema osa võimsast kindlusest maatasa. Kõrgematest ehitistest jäi järele vaid kaks kellatorni: Uhrturm ja Glockenturm. Martini kommentaari järgi käskisid prantslased Uhrturmi kindluse hävitamise ajal terveks jätta, et see (kui kindluse kõige inetum osa) jätkuvalt grazlastele silma torkaks. Aga need sunnikud hakkasid seda torni hoopis armastama… Tegelikult maksid linnaelanikud Napoléoni vägedele lunaraha, et need tornid püsti jäetaks (Glockenturmi eest näiteks 2978 kuldnat ja 41 kreutzerit). Tegemist oli ilmselt nostalgiaga, Uhrturm ja selle juures paiknev Bürgerbastei (Linnakodanike bastion) oli nimelt sõja korral linnaelenike kaitsta (ülejäänud kindluse kaitsmise eest vastutas hertsog).
Uhrturm on 28 meetri kõrgune ning sellest omapärase kujuga tornist on saanud kogu Grazi sümbol. Kaitsetorn oli selle koha peal juba 1265, praeguse kuju sai see 1560. aastal. Neljatahulise kivitorni otsas on puidust kolmnurkne katus, selle all eenduv kaitsekäik, millel on kolmes(!) nurgas imelik-koledad putkad. Arhitektuurilist omapära süvendavad tornikellad, mis ripuvad väikeste varikatuste all väljaspool torni.
Tornil on suur, nelja numbrilauaga kell aastast 1712, kuid kummalisel kombel ei näita selle kella lühem seier mitte tunde, vaid hoopis minuteid (ja pikem tunde). Väidetavalt olevat selle segaduse põhjuseks algne ühe (tunni-)osutiga kellamehhanism, millele hiljem ka minutiseier lisati. Minule jääb aga küll segaseks, miks seda uut osutit ei saanud vanast pikemaks teha? Lisaks ajanäitaja-kellale on Uhrturmis ka kolm tornikella, millest vanim pärineb aastast 1382.
Glockenturm on kõrgem (34 m) kaheksatahuline torn, mis asub Schloßbergi keskosas. Tornis on suur 4,5-tonnine kell „Liesl”, mida helistatakse kolm korda päevas, iga kord 101 lööki. All keldris asusid kindluse vangikongid.
Schloßbergil on mitmeid teisigi kindluseperioodist pärinevaid objekte. Üks olulisemaid küsimusi sissepiiratud kindluses oli kindlasti puhta joogivee tagamine kaitsjatele. Selleks rajati 1544–1547 suur maa-alune tsistern mahtuvusega 900000 liitrit. Vesi koguti majade katustelt, maapinnal on näha vaid kaevusuu 1897. aastast pärineva sepiskaunistusega. Ilmselt siiski ainult tsisternis olevast veest ei piisanud, sest 1554–1558 rajati ka 94 meetri sügavune kaev, et tagada pika piiramise korral kindluse varustatus värske veega.
Uhrturmi ja Glockenturmi vahel asub massiivne, kuni 20 meetri kõrguse müüriga Stallbastei (Tallibastion), mille peal asub „Kahurionn” (Kanonenhütte), kus on välja pandud mõned vanad kahurid ning häirekell. Bastionimüüri allosas asuvad XIX sajandist pärinev „Egiptuse värav” koos lehtla ja mõnusa istumisnurgaga.
Pärast kindluse purustamist, on alates 1839. aastast siia kujundatud kena pargikeskkond. Kuna meie peatuskoht Gleisdorfer Gassel asus vaid kümnekonna minuti tee kaugusel Lossimäest, siis sai siia tuldud päris mitu korda, nii päevasel kui öisel ajal. Ülevalt on kena vaade alla vanalinna katustele ning kaugemale, üle peaaegu kogu Grazi linna. Jäi mulje, et Schloßbergil on alati rahvast, nii päeval kui ka öösel, ju siis ka kohalikud armastavad seda kanti, lisaks on see muidugi „kohustuslik palverännak” linna külastavatele turistidele. Mäel on mitu kohvikut ja restoran, lisaks korraldatakse suurel vabaõhulaval (Die Schloßbergbühne in den Kasematten) aeg-ajalt kontserte, mis päris palju rahvast kohale toob. Lava rajati 1937. a. endise vallikraavi kohale ehitatud kasemattide — moona ja vangide hoidmise koha — varemetesse. Kui rahva sagin aga ära tüütab, siis võib siin leida ka mitmeid vaikseid nurgakesi omaette olemiseks ja mõtisklemiseks.
Kui varem said mäest üles vaid lossiisandale meelepärased isikud, siis tänapäevases multikulti maailmas võivad üles minna kõik, kel tahtmist. Ja künkaharjale tõusmiseks on palju võimalusi: võib liikuda mööda künka idanõlva kulgevat serpentiinidega teed või läheneda lääne poolt, kus on kasutada nii trepp, funikulaar kui ka lift. Trepi ehitasid 1914–1918 vene sõjavangid, algselt hüütigi seda Schloßbergplatzilt lähtuvat 260 astmega treppi Vene trepiks (Russensteig), kuigi tänapäeval on valdav poliitkorrektsem Kriegssteig — Sõjatrepp. Samalt väljakult lähtub ka 2000. aastal mäe sisemusse rajatud lift, mis võimaldab kõige kiirema tee üles Schloßbergile, Uhrturmi juurde (sinna jõuab veidi hiljem ka treppi mööda sammuv turist). Funikulaar asub samuti läänenõlval, kuid veidi põhja pool, liikudes Glockturmi juures oleva restorani ja Muri kaldal oleva Sackstraße vahel juba alates 1894. aastast.
Lisaks kõigele huvitavale, mida Schloßberg pakub oma tipul, on üht-teist põnevat peidus ka mäe sees. Seal on nimelt käigud, mis uuristati II Maailmasõja aastail sõjaväe komandopunkti ja linnarahva varjendite loomise eesmärgil sunnitööliste poolt. Nüüd on 6,3 km kogupikkusega käigustikule leitud muid rakendusi: avatud on tunnel Schloßbergplatzilt Karmeliterplatzile, käigustikku on paigutatud üles viiv lift, kaevandusraudteemuuseum (mis ei ole veel avatud), seal asub ka kunstigalerii Dom im Berg.
