Maa
Vaata reisifotosid kaardil. 47°33'33,26"N 13°38'47,01"E
Halstätter See
Vaade järvele ning Obertraumile teisel kaldal.

Viimane pikem peatus meie Austria-sisesel ringreisil oli Hallstattis. See väike linnake (rahvaarvult pigem küla, umbes tuhatkond püsiasukat) asub õigupoolest Ülem-Austria (Oberösterreich) liidumaa edelanurgas, kuid näiteks reisijuhis on ümberkaudne ala (koos piirnevate tükikestega Steiermarkist ning Salzburgist) koondatud omaette peatükki „Salzkammergut”, rõhutamaks nii selle ajaloolise kuurortpiirkonna omapärast loodust, vaatamisväärsuste hulka kui ka ajalugu. Ala nimi tuleneb Habsburgide keiserliku soolakaevanduspiirkonnast (Kammergut — piirkond, mis oli alates 1524. aastast Austria keisri otsealluvuses). Ülem-Austria on ligi 12000 km2 suurune liidumaa, kus elab päris palju inimesi. Kuid kuna meie põikasime sisse vaid Hallstatti, siis siin keskendume ainult sellele linnale.

Hotell vanas majas
Gasthof Simony turuplatsi ääres.
Hallstatti vanalinna katused
Vaade vanalinnale ülevalt.
Kirik
Christus­kirche, protestantlik kirik.

Hallstatt asub enam-vähem Austria geomeetrilises keskmes (masskese asub ida pool), ülimalt maalilise järve (Hallstätter See) kaldal. Järv koos seda tihedalt ümbritsevate mägedega ongi kujundanud linnakese näo: kuni 1890. aastani sai siia ainult mööda mägiradu võis siis paadiga üle järve. XIX sajandil viidi ka raudtee ringiga teiselt poolt järve, sest Hallstattis ei olnud selleks lihtsalt piisavalt palju vaba horisontaalpinda. Tänapäeval saab aga üsna lihtsalt ligi ka autoga, linna tagant on mäe sisse uuristatud tunnel. Vanalinnas pole siiski soovitav autoga liigelda, seal pole selleks ka eriti ruumi. Samas on autodele ehitatud ilusad parklad, üks neist otse kahe tunneliosa vahel Mühlbachi joa juures, kust avaneb suurepärane vaade allolevale linnale ja järvele. Elumajade rajamiseks sobilik vähegi tasasem rannariba järve ääres on niivõrd kitsas, et majad on kõvasti üksteise vastu surutud ning moodustavad mõnusa väikese linnakese. Majad Hallstatti vanalinnas on kitsad ja kõrged, et maapinda võimalikult efektiivselt ära kasutada. Algselt gooti stiilis hooned on pärast 1750. aasta suurtulekahju valdavalt ümber ehitatud hilisbarokses stiilis. Lisaks vanalinnale (Markt) on siin ka teine, umbes 800 meetri kaugusel Echerntali oru suudmes paiknev linnaosa Lahn. Alates 1997. aastast on Hallstatt (täpsemini küll Hallstatt-Dachstein/Salzkammergut) kantud ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.

Juga autoparklas
Mühlbach-Wasserfall.

Krooniline vaba maa puudus on põhjustanud ka selle, et kohalikul kalmistul ei ole ruumi. Aastasadu on toimis lihtne kord: kadunukese võid matta, kuid kümne aasta pärast kaevati säilinud kondid välja, puhastati ja ladustati kabeli all ossiaariumis (Beinhaus), olles enne kenasti kolpadele kirjutanud lahkunu nimed. Hauaplatsi kasutati järgmise surnu matmiseks. Tänapäeval on neist kaunistustega kolpadest saanud omalaadne turismiobjekt koos linna kohal kõrguva rikkalike kaunistustega katoliikliku Maarja kirikuga (XV sajand). Meil jäi ossiaarium kahjuks nägemata, sest hommikupoolikul ronisime üles Salzbergile ning sealt alla jõudes oli jubekoha külastusaeg juba läbi.

Lisaks tulekahjudele on läbi aegade linna laastanud ka Mühlbachi oja poolt põhjustatud uputused. Mainitud oja on tüüpiline mägioja, mis laskub järve täpselt Halstatti vanalinnas. Nagu nimigi ütleb, oli varasemal ajal selle ojal mitmed veskid (me isegi ööbisime Gasthaus Mühle nimelises öömajas, kus Mühlbach pidevalt akna taga kohises). Kevadised lumesulamisveed aga põhjustasid aeg-ajalt linnas suuri üleujutusi. Kahe tunneli vahelises parkimiskohas saab imetleda maalilist koske, kus Mühlbach umbes 15 meetri kõrguselt kaljuservalt alla langeb.

Vaade mägedele
Krippenstein, 2109 m, vaade Salzbergilt.
Pilv järve kohal
Üksik pilv sõuab järvel.

Miks inimesed siis sellises kitsukeses mägede vahel muust maailmast eraldatud linnas elada tahavad? Kui tänapäeval on peamiseks magnetiks turism, siis varasemalt oli selleks sool. Kui olime juba kord Hallstatti tulnud, ei pääsenud meiegi soolast. Siinsed soolakaevandused asuvad kohe linna kohal Salzbergi mäe sees, ligi 500 meetrit järvepinnast kõrgemal. Niisiis pidime mööda üsna järsku nõlva (laiskadel on tänapäeval võimalus ka köisraudteed kasutada) üles mäkke ronima. Ainsaks lohutuseks oli vaid teadmine, et varasematel aegadel pidid kõik kaevurid seda rada pidi üles ronima, eriti aga nende naised. Nimelt oli meeste tööks maa all soola lahtimurdmine ja maa peale toomine, mäest alla kandsid selle juba nende abikaasad (ega neil polnud erilist vajadust kodus leemekulpi liigutada, sest meespooled ööbisid pühapäeva õhtust laupäeva hommikuni üleval mäe otsas hüttides, pääsedes vaid pühapäevaseks kirikuskäiguks alla „koju”).

Kord üles jõudnud avanes mäelt veelgi hingematvam vaade, kui alt. Järv, naabertipud, vanalinna katused — kõik justkui peopesal. Mäe otsas võis külastada Rudolfsturmis (XIII sajandist pärinev soolakaevanduste kaitseks rajatud torn, mis hiljem on ümberehitatuna olnud kaevanduse juhataja residentsiks) paiknevat restorani ja samas asuvat Johann Georg Ramsaueri (1795–1874) muuseumi. Ramsauer oli soolakaevanduse juhataja (tõusis ametiredelil abitöölisest direktoriks), kuid tema suurim panus on Salzbergil avastatud iidsetes haudade uurimises. Teiseks hobiks olid tal lapsed, keda ta soetas endale lausa 22.

1846–1863 kaevati Ramsaueri juhtimisel välja varasesse rauaaega kuuluva Halstatti kultuuri kalmistu (1045 hauda VIII/VII ja VI sajandeist e.m.a., tänapäeval teada juba üle 2000 matuse). Toimusid ulatuslikud ning väga kõrgekvaliteetsed arheoloogilised väljakaevamised, kõikide esemete asukoht mõõdistati (markšeiderid olid kaevanduses omast käest võtta) ning kuna fotograafia oli alles lapsekingades, siis Ramsauer joonistas ka hulgaliselt akvarelle leidudest ja nende paiknemisest. Hallstatti kultuur oli aktiivne umbkaudu aastatel 800–400 e.m.a. ning oli levinud keltide ja illüürlaste seas tuhatkonnal kilomeetril Doonau madalikult idas kuni Champagne-Ardenne piirkonnani läänes. Huvitav väljapanek tollest ajajärgust leitud esemeist on Joanneumi Arheoloogiamuuseumis Grazis. Salzbergil on ka uuem muuseumipaviljon Halstatti kultuuri inimeste elust-olust ning leidude näidised. Arheoloogilised kaevamised Halstatti piirkonnas jätkuvad siiamaani.

Üks kaevanduse sissepääsudest
Kaevandus­stolli sissepääs koos soolvee transport­toruga.
Püha Barbara kuju
Püha Barbara, soolakaevurite kaitsja.

Hallstati soolalademed tekkisid 230 miljonit aastat tagasi, kui soojades laguunides merevesi aurustus. Maa hilisema arengu käigus kattusid soolakihid teiste kivimitega ning moodustus tänapäeval Salzbergina tuntud koht. Soola on Hallstattis kaevatud juba iidsetest aegadest, ka kohanimi on „soolane”, sõna hal pidavat märkima soola keldi/läänegermaani hõimude keeles. Mäe seest nõrguvat soola lakkuma tulnud loomade järel tulid siia ilmselt juba eelajaloolised kütid, arvatavalt umbes 7000 aastat tagasi. Kaevandus koos püsiasustusega tekkis umbes 3200 aastat tagasi (väidetavalt maailma vanim soolakaevandus). Keltidel oli siin juba keskmisel pronksiajal, 3200 aastat tagasi, korralik kaevandus (hiljem ka allmaakaevandus), kus üks kaevur suutis kaevandada kuni kaks tonni „soolamaaki” (40-70% soolasisaldusega kivisoola) aastas. Rooma ajal tõrjus odavam meresool maasoola peaaegu välja, kuid keskajal (XIV sajandil) algas taas usin kaevanduse kasutamine. Hallstatti nime on esmakordselt ürikutes kajastatud aastal 1305.

Algne soolatükkide mäe seest lahtitoksimine ja väljakandmine asendus aja jooksul soola vees lahustamisega (niiviisi oli lihtsam soola muudest kivimitest eraldada). Saadud soolvesi transporditi torusid mööda alla järve äärde ja aurutati siis all suurte pannide peal taas tahkiseks. Aurutamine olevat olnud üsna raske ja ohtlik töö (linna kohal olevat olnud pidevalt paks must toss, samuti ei olnud haruldased ka tulekahjud, millest suurim möllas linnas 1750. aastal). Pole vist vaja lisada, et läbi aegade on „valge kulla” tootjad-töölised olnud üldiselt vaesed (seda ei saa muidugi öelda nende isandate-valitsejate, samuti nn. soolavalmistajate-meistrite (Salzfertiger) kohta), kuigi ka lihttöölistel oli privileege, mis ümberkaudseil talupoegadel puudusid.

Aurutamine nõudis tohutul hulgal küttepuid, mis kippusid otsa saama, nii et 1595–1607 konstrueeriti 40-kilomeetrine (!) torustik soolvee viimiseks Ebensee järve äärde, kus kasvas rohkem küttepuid. Esialgne torustik oli tehtud õõnestatud puutüvedest ja pidas vastu paarsada aastat, hiljem asendati need metalltorudega (mille eluiga oli tunduvalt lühem). Hallstatti soolakaevandused töötavad tänapäevani (pumbates vett maa alla lahustatakse kivisool ning aurutatakse saadud soolalahus kuivaks), kuigi kogu toodang transporditakse torusid mööda Ebensee järve äärde (kaevanduses töötab vaid u. 60 inimest). Osa kaevandustest on avatud ka turistidele, kuid seekord otsustasime mitte maa alla minna ning pigem nautida värsket õhku.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu jaoks ilmnes Hallstattis Austria kõige ehedamal moel. Ja ma ei ole kaugeltki esimene, alates XIX sajandi lõpust on see päris populaarne turistide sihtkoht, mida on ülistanud teiste seas ka näiteks Alexander von Humboldt. Ilmselt on see koht, kuhu tagasipöördumist kõige rohkem ootan ja loodan. Et korrata seda, mis juba teoks tehtud — vanalinnas hulkumine, Salzbergi otsa ronimine, järves ujumine või siis avastada piirkonna järgiproovimata võlusid — laskumine soolakaevandusse, pikemad retked mägedesse, koobastesse (neid on siinsetes karstunud mägedes palju) ja paadiga järvele, kirikute ja ossiaariumi külastus ning palju muudki.

Hallstatt ja järv
Austria kvintessents — mäed, puhas õhk, vesi, väikesed armsad majad ja imeline rahu. Vaade üle Hallstatti ja Hallstätter See.