Maa
Vaata reisifotosid kaardil. 46°41'12,83"N 12°59'52,28"E

Giro d'Italia? Möh!? Kas me oleme ikka Austrias? Selline oli meie esimene reaktsioon, kui meile öeldi, miks me ei saa Winklernist edasi Heiligenbluti suunas sõita (tahtsime sealt edasi Großglockner Hochalpenstraßet kasutades Kõrg-Tauernid ületada). Selgus, et oleme jätkuvalt Austria pinnal, kuid 2011. aasta Giro 13. etapp (Spilimbergo–Großglockner) kulgeb samuti osaliselt Austrias ning lõpeb justnimelt Großglockneri alpiteel. Kahju, et professor Tammeraid oma tõenäosusteooria loengutega õnnemängude mängimise isu ära ajas, ilmselt peaksime kõik neljakesi hakkama lotot mängima, kui juba huupireisimängus selline „peavõidu” õige ajastusega kätte saime.

Kuid kõik polnud hoopiski nii lihtne, kui võiks arvata. Kõigepealt olime hommikul Seebodenis üles tõusnud kindla plaaniga minna kõrgalpiteele. Olles jõudnud Winklerni, oli tee politsei poolt suletud ning pidime pooltest tundi niisama passima. Selle aja sees sõitsid liikluseks suletud teed mööda mõned jalgratturid, mispeale autoliiklus jälle avati. Saime vaevalt kümmekond kilomeetrit edasi Heiligenbluti suunas sõita, kui teel oli jälle ummik ning kindlameelsed liikluskorraldajad käskisid kõrvale rajatud ajutisse parklasse sõita. Täpsemat infot pärides (ega seda keegi eriti ei teadnudki) sai selgeks, et sel päeval alpiteele siitkaudu enam ei pääse, küll aga võime tagasi sõita, mida me ka tegime. Alternatiiviks oleks olnud mööduva Giro d'Italia jälgimine sealsamas.

Laohoone
Kohalik külaarhitektuur.
Hallstatti vanalinna katused
Kötschach mägede vahel.

Nagu eespool mainitud, oli meil tol päeval väga õnnelik käsi. Tagasisõiduks valisime Winklerni teeristis teise haru, eesmärgiga läbi Iselsbergi, Dölsachi ja Oberdrauburgi liikuda Itaalia piiri äärde. Tagantjärele tundub see muidugi saatusega mängimisena ja tõesti, Kötschachi külakeses oli selge, et Giro on meid jälle kätte saanud. Seekord oli asi palju tõsisem, sõita ei lubatud ei edasi ega tagasi, seega ajasime auto järjekordsesse ekspromptparklasse küla keskel oleval muruplatsil ning asusime otsima rahulikku kohta, et lõpuks see neetud jalgrattavõistlus ära vaadata (milleks meil tegelikult kellelgi suuremat huvi ei olnud).

Kötschach tundus olevat selline väike unine külake umbes 800 m absoluutkõrgusel mägede vahel Gaili jõe orus. Tähtsal päeval oli hulk külaelanikke tänavale tulnud ning otsisid omale paremat vaatekohta. Meie jalutasime veidike külast välja, kus leidsime varjulise puu ja jäime rattureid ootama. Oodata tuli omajagu, kuid aega aitasid lõbusalt mööda saata kõiksugused asjapulgad, kes pidevalt autode ja mootorratastega mööda sõitsid. Selles palaganis oli nii jalgratturite saateautosid varuratastega, suuremaid busse ja rändtöökodasid, kaameramehi, nännimüüjaid (nende autod pasundasid pidevalt itaalia keeles unikaalsest võimalusest nende träni osta) ja muidugi politseinikke — Itaaliast ja Austriast, igasuguste liiklusvahendite ja mundritega. Seejärel tulid — siuh — jalgratturid, ja jätkus veel hulk aega karavani-palagani voorimine. Lõpuks, kui kõik ratturid, saateautod ja muu kilakola oli ära sõitnud, saime meiegi jätkata oma kolmeteistkümnendat (õnnetu arv!) reisipäeva, mis lõppes Pressegger See ääres.

Statistika huvides ka natuke võidusõidust. 2011. aasta Giro d'Italia oli järjekorras 94. võistlus, mis toimus 7. kuni 29. maini. Kokku läbisid ratturid 3524,5 km, sõideti peamiselt Itaalia teedel, too õnnetu 13. etapp oli ainuke väljaspoole Itaaliat viiv osavõistlus. Meid seganud 13. etapp oli 167 km pikkune ning kulges Spilimbergost (Itaalias) Großglocknerile (Austrias). Tegemist oli kõrgmäestikuetapiga, kus 180 m kõrgusel olevast stardipaigast Spilimbergos, Tagliamento jõe ääres tuli ületada Itaalia-Austria piiril 1336 m kõrgune Passo di MonteGroce Carnico, et seejärel Austria Alpides üles-alle kulgevat teed mööda jõuda lõpuks 2148 meetri kõrgusele finišisse Glocknerhausi juures. Etapivõidu noppis José Rujano Guillen Venezuelast, võitjaga sama aja sai Alberto Contador Hispaaniast. Contador sai 29. mail kirja ka kogu velotuuri üldvõidu, kuid pool aastat hiljem see tühistati, kuna ta jäi süüdi dopingu tarvitamises 2010. aastal. Seega loetakse praegusel ajal 2011. aasta Giro d'Italia võitjaks Michele Scarponit Itaaliast.

Ja mõned pildid ka meile nii palju vaeva põhjustanud jalgratturitest (loomulikult oli nende vaev ja kannatused veel suuremad, kuid vähemalt meie ei ajanud sassi nende päevakava …).

Jalgratturite liidergrupp
Esimesed tulevad.
Suur grupp rattureid
Mööda tuhiseb peagrupp.
Jalgratturite saateauto
Lisaks ratturitele sõitis mööda ka üüratu hulk saateautosid.
Üksik jalgrattur
Viimane väsinud rattur.