Kärnten
Vaata reisifotosid kaardil.
Kärnten (ka Carinthia, Koroška) on Austria lõunapoolseim liidumaa. Rahvaarvuga 560000 ja pindalaga 9500 km2 on Kärnten liidumaade seas üsna keskmine. Suuremad linnad on Klagenfurt ja Villach, esimene neist on ka administratiivkeskuseks. Loodus on suuresti sarnane lõuna- ja läänepoolse Steiermarkiga — „poolkõrged” mäed (enamasti ilma lumiste tippudeta), lääneosa on tunduvalt mägisem kui liidumaa idaosa. Mägede vahel palju väikeseid külakesi, mis enamasti on koondunud jõeorgudesse. Suurimad jõed on Möll, Drau ja Gail. Ka maanteed kulgevad enamasti jõeorgudes, olles siis üsna sarnane eestimaistele teedele. Samas võib rahulikult vonklev maantee äkitselt muutuda tõsiseks serpentiinidega mägiteeks, kui sobivas suunas ühtki jõge ei voola ning liiklejad peavad üle mäekuru kulgema. Tänapäeval on muidugi rajatud ka mitmed tunnelid, mis hõlbustavad liikumist, kuid need asuvad peamiselt kiirteedel, mida me kasutasime üsna vähe. Vägevaima mulje jättis Steiermarkis asuv Gleinalmtunnel oma 8320-meetrise pikkusega. Grazi alt kulgeb läbi ka kümnekilomeetrine Plabutschtunnel, kuid seda me ei kasutanud, sest pikkades tunnelites sõitmise eest tuleb Austrias maksta (seda lisaks tavalisele kiirteemaksule).
Olles Steiermarki naabriks, on vahest suurimaks looduslikuks erinevuseks nende kahe liidumaa vahel Kärnteni järvederohkus. Kui Steiermarkis ei jäänud meile ette ühtegi suuremat järve, siis Kärntenis oli neid kohe hulgem. Ja etteruttavalt võib öelda, et kuigi enamasti on tegemist pikkade, kitsaste ja sügavate mägijärvedega, on vesi maikuu lõpuks neis sedavõrd soojenenud, et kannatab täiesti ujumist.
Pärast mitmeid ühe-kahepäevaseid radiaalrännakuid Grazi ümbruses otsustasime teha ka ühe pikema retke kaugematesse Austria osadesse. Eesmärk oli sõita läbi Großglockner Hochalpenstraße ning tee peal külastada teisigi vaatamisväärsusi. Täpsemat plaani ega ajakava me ette ei teinud, kõik plaanid tekkisid ja korrigeerusid jooksvalt. Selle ringreisi pikkuseks kujunes lõpuks viis päeva ning jõudsime lisaks Kärntenile näha ka Salzburgi ja veidi Ülem-Austria liidumaid.
Aga algas retk Kärntenis, kus veetsime kokku kaks ja pool päeva. Pikemad peatused tegime Villachis ja Seebodenis, lisaks veel Maria Wörthis ja Paßriachis, kuid nendest on juttu omaette lehtedel.
Villach on suuruselt teine linn Kärntenis (ligi 60000 elanikku), mis asub Drau (teistes keeltes ka Drava, Dráva) jõe kallastel Gaili suubumiskoha lähedal. Drau on Itaaliast alguse saav, enam kui 700 kilomeetri pikkune võimas jõgi, mis suubub Horvaatias Doonausse. Grazi läbiv Mur on Drau suurim lisajõgi.
Veetsime Villachis ühe pärastlõuna, patseerides veidi ajaloolises linnasüdames. Linna võib tõesti nimetada ajalooliseks, sest inimasustuse jälgi on siit leitud juba viie ja poole tuhande aasta tagusest ajast. Kuid kuna tegemist on siiski üsna väikese linnaga ja midagi väga erilist silma ei hakanud (tagantjärele tark olles oleks pidanud muidugi veidi rohkem eeltööd tegema, siis oleks ka põnevad kohad üles leidnud). Paar kirikut, vana turuplats, jõeäärne promenaad ja sillad.
Arhitektuurselt nauditavaim oli XIV sajandist pärinev Püha Jakobi kirik, selle 94-meetrine torn on kõrgeim kirikutorn Kärntenis. Huvitavaks teeb kiriku veel see, et kuigi XVII sajandil sai sellest esimese protestantide kirik Austrias, siis hiljem võtsid katoliiklased selle jälle üle ning missasid peetakse seal tänapäevani. Teistest kirikutest võiks mainida frantsiskaanide kloostrit ja Nikolai kirikut.
Pärast Villachi külastust oli aeg hakata otsima öömaja, liisk langes Seebodenile, kuna see tundus olevat mõnus linnake Millstätter See kaldal. Vähese vaevaga jõudsimegi otse järve kaldal asuvasse kämpingusse Strandcaping Winkler ning lõime oma telgid püsti (see oli teine ja viimane kord, kus me öö telgis veetsime). Meie telke vaadati teiste külastajate poolt küll veidi imelikult, sest ülejäänud kämpijad olid korralike inimestena tulnud matkaautoga või siis vähemalt haagissuvilaga.
Õhtul läksime linnakesega tutvuma, kuid midagi põnevat ei leidnud. Seejärel hulkusime järve ääres, imetledes tüünet veepinda, veelindude askeldamisi ning kohalike paadiomanike huvitavaid sõiduriistu. Millstätter See on Kärnteni järvede seas pindalalt teisel kohal, kuid suurima sügavuse (kuni 142 m!) ja mahuga. Järv on väga väljavenitatud kujuga — 12 km pikk, kuid ka kõige laiemas kohas alla kahe kilomeetri laiune „soolikas”. Seeboden asub loode-kagusuunalise järve loodetipus, kus algab ka Seebach, järve väljavool. Teised suuremad järveäärsed linnad on Millstatt ja Döbriach, kõik järve põhjapoolsel kaldal. Lõunakaldal asub looduskaitseala, seal ei ole suuri asulaid.
Õhtust veelgi põnevam oli järv hommikul, kui veepinna kohal oli tihe udu (kallastel polnud uduraasugi). Udust tulid ja läksid vaid üksikud kalameeste paadid ning mõned linnud. Kui Päike oli mägede tagant kõrgemale kerkinud, siis udu muidugi hajus, kuid veepind oli jätkuvalt täiesti sile, pakkudes fantastilisi peegeldusi.
Pärast hommikusuplust ja -sööki korjasime oma kodinad kokku ning jätsime Seebodeniga hüvasti. Meid ootas ees Großglockner Hochalpenstraße, mis pidi meid ringreisil viima juba Kärntenist välja, Salzburgi liidumaale. Sinna me ka jõudsime, kuid enne pidime force majeure tõttu veetma veel ühe päeva Kärntenis, kus kohtusime huvitavate inimestega ja külastasime veel mõnd kaunist paika, et seejärel siiski suunduda Salzburgi poole.
