Pressegger See
Pressegger See on järveke Kärnteni lõunaosas, Hermagori linnast umbes viis kilomeetrit ida pool. 1 km pikk ja 600 m lai, 55 ha pindalaga poolringikujuline järv on üsnagi madal ning ilmselt seetõttu väidetavalt üks soojaveelisemaid kogu Austrias (keskmine sügavus veidi üle kolme meetri, maksimum 13 m). Idas ja läänes ümbritseb järve ulatuslik roostik (Pressegger-See-Moos), mis näitab, et kunagi on järv oluliselt suurem olnud. Järve suubuvad mitmed ojad ning põhjas olla allikaid, eelmise sajandi kolmandal veerandil eutrofeerumisega hädas olnud järve tervis on taastunud ning praegu võib seda pidada vähetoiteliseks. Järve põhja- ja lõunakaldal on kultuurmaastikud, alates 1890. aastatest on eeskätt põhjakaldal Pressegeni külas tegeldud suplusturismiga. 1970. aastal kuulutati on Pressegger See koos ümbruskonnaga looduskaitsealaks.
Meie sattusime selle järve äärde küllaltki juhuslikult. Kui Giro d'Italia oli tõmmanud kriipsu peale meie esimesele katsele läbida Großglockner Hochalpenstraße, siis võtsime suuna lõunasse, Itaalia piiri äärde. Kahjuks oli Tröpolachis, kus talvel ilmselt kõva melu keeb (suusakeskused, ööklubid, hotellid jms.), vaid unised rohunõlvad, tühjad hiigelparklad ning hunnik suletud uksi, mistõttu meil jäi järgi proovimata tõus Millennium-Expressiga üles otse Austria-Itaalia piirile.
Pärast kehakinnitamist Hermagoris liikusime edasi. Mägikuurortides pettununa tegime panuse järvedele, kohalikud soovitasid lähedalolevat Pressegger See nimelist järve, kuhu sõitsimegi. Autoga sõitsime järve lõunakaldale Paßriachi külla, kus mõningaste segaduste järel õnnestus leida soodsa hinnaga täiesti vakantne tuba pansionaadis Oswald. Kuna tegemist on vana talukohaga, siis ulatub nende maalapp otse järveni, kus on väga hästi hoolitsetud Privatstrand. Hoolimata pererahva imestusest, et pole ju veel hooaeg, sai järves mitu värskendavat suplust tehtud. Vesi oli jahedavõitu, kuid selge ning Läänemerega harjunud inimese jaoks igati ujutav ka maikuus. Suvel pidi selles pansionaadis olema väga raske vaba tuba leida, sest Stammkunden on kohal, et oma puhkus just selles pansionaadis veeta. Ja nii aastast-aastasse, üks eriti visa mees Saksamaalt juba pea pool sajandit.
Lisaks pansionaadipidamisele tegeles aktiivne pererahvas ka loomapidamisega, karjamaalapil maja kõrval oli söömas kümmekond lehma. Üldse tundusid lehmad sealkandis au sees olevat, ümber järve matkates võis näha mitut gruppi uudishimulikke kollaste kõrvarõngastega ja kaelakelladega (!) udarakandjaid. Idüll missugune (ja värske piim hommikusöögi kõrvale garanteeritud).
