Oravský Hrad
Oravský Hrad ehk Orava kindlus asub Slovakkias, külakeses nimega Oravský Podzámok. Seal oli omaette katsumuseks öömaja leidmine. Esimene läbisõit külast tundus paljulubav, silmasime mitut söögikohta ja ka hotellilaadseid maju. Kui aga autost välja ronisime, siis selgus, et hoolimata kõlavatest non-stop siltidest ei olnud silmapiiril ühtegi töötavat võõrastemaja. Kaalusime juba telkimisvõimalusi, kui üks juhuslikult mööduv külamees, kes ilmselt kõrtsist koju jalutas (juba ülevoolavalt lõbusas tujus olles) meiega juttu tegi ning otsustas öömaja otsimise oma peale võtta. Kõigepealt kolistasime läbi juba need uksetagused, mille juures me varem käinud olime, seejärel suundus ta kõrvaltänavatesse õnne proovima. Pärast mõningaid sekeldusi ning võõrastemaja perenaise tagaotsimisi õnnestuski meil leida kena öömaja, mida ilmselt iseseisvalt poleks taibanud uurima minna — kuigi tegu oli üsna mitmetoalise asutusega polnud neil väljas mingit suuremat reklaami ega nimesilti, samuti oleks ilmselt käinud meil üle jõu perenaise mööda küla tagaotsimine.
Oravský Hrad oli meie reisil esimene kindlus, mille „vallutasime”. Esmane rünnak toimus kohe õhtul, kui olime oma kompsud võõrastemajja viinud. Üritasime türklaste kombel järsust, hõreda metsa/võserikuga kaetud nõlvast üles tungida, et otsida nõrka kohta kindluse tagaküljel. Õnneks olid eelmised „vallutajad” jätnud metsa all mõned terastrossid, mis kergendasid ülesronimist (kuid kahjuks lõppesid otsa sama ootamatult kui olid alanudki). Kuigi trossid kergendasid ronimist, me oma sihti siiski ei saavutanud, sest nõlvast üles, kindluse müüride alla jõudes selgus, et kuritahtlikud kindlusekaitsjad olid müürid kenasti siledaks teinud ning edasi minna polnud võimalik, ka peavärav oli juba suletud. Nii ei jäänudki muud üle, kui tagasi alla ronida ning magama kerida. Ei suutnud türklased selle kindluse müüre ületada, ei suutnud ka meiegi, seis 1:1.
Nagu öeldakse, hommik on õhtust targem, nii valisime meiegi hommikul „ametliku” tee kindluseväravani ning pärast pileti lunastamist pääsesimegi kindlusesse. Peaaegu. Pärast pileti ostmist pidime veel pool tundi suletud värava taga ootama (õnneks sellest hoiatati juba piletikassas), kuni kena slovaki näitsik tuli ning ütles, et tema on giid ning avas massiivsed väravad. Õnneks olid kindluse omanikud aegsasti mõelnud läbematute vallutajate peale ning otse värava aga oli abivalmis kohviautomaat. No ja kui sõdalased juba tassikese või paar on manustanud, kes siis ikka viitsib veel edasi kindlust vallutama minna (ülesmäge ronimine ja võib ka viga saada) — ju see joogiautomaat ongi olnud üheks osaks strateegiast, mis on taganud kindluse vallutamatuse läbi aegade (seda oli mainitud igal pool, et soovimatud külalised ei olnud mitte kunagi Orava kindlusesse väevõimuga sisse saanud).
Orava kindlus on ehitatud looduslikult väga hästi kaitstud kohta Orava jõe käärus paiknevale kõrgendikule (Eesti oleks see kõrgendik muidugi juba mägi), asudes 112 m jõe pinnast kõrgemal asuval lubjakivikaljul (absoluutkõrgus 520 m). Kindlus koosneb alumisest, keskmisest ja ülemisest osast, sinna viib vaid üks tee, millel on järjestikku kolm hästikindlustatud väravat (teine värav seejuures vallikraavi ja tõstesillaga).
Alumises (või esimeses) kindluse osas asuvad vahtkonnasõdurite ruumid, kasematid, avar kindluseõu ning püha Miikaelile pühendatud renessanssstiilis lossikabel hilisema barokkaltariga, kõik eeskujulikult restaureeritud ja korda tehtud. Lisaks paikneb alumises osas ka Thurzovský palác ehk Thurzo palee. Thurzod (Turzod) olid XVI–XVII sajandil Ungari kuningriigi mõjukaimad perekondi, kelle üks pärusmõis oli ka Orava (ungaripäraselt Árva). Keskmises osas asub kaks paleed: Korvínov palác ja Palác Jána z Dubovca koos tillukese õue ning puidust treppide ning käikudega hoonete välisküljel.
Kõige ülemine kindluse osa, nn. tsitadell tundub juba kaugelt vaadates ähvardav ja vallutamatu, paiknedes kõrgel kaljunukil. Kahjuks meid sinna ei lastud, giid rääkis, et sel toimub praegu ekspositsiooni vahetus ning alates augustist peaks olema turistidel jälle võimalus sinna ronida (kes vaid viitsib veel treppidel turnida). Tegemist on kindluse vanima osaga, mis oma praeguse kuju sai Thurzode valitsusajal.
Kindluse ajalugu ulatub XIII sajandisse, aastasse 1241. XIV sajandil, kui piirkond läks Ungari kuningriigi koosseisu, hakati kindlustusi tugevdama ning rajati kuningas Hunyadi Mátyáse käsul ka palee lossiisandale. 1534. a. omandas Orava kindlus koos ümbritsevate maavaldustega Ján z Dubovca, kes andis oma panuse ka kindluse moderniseerimisele ning ehitas omanimelise palee. Kuid pärast tema surma hakkas kindlus lagunema ning seda kasutati laohoonena, kuni see läks Thurzode perekonna omandusse, kes hakkasid jälle tugevdama kindluse kaitserajatisi ning rajama uusi eluhooneid (Thurzo palee kabeli kõrval).
1621. suri viimane Thurzode soost lossiisand ning kindluse üle hakkasid valitsema palgatud haldurid. Kuna Orava sõjaline tähtsus järjest vähenes, siis toimus seal üldine lagunemine ja minnalaskmine väheste allesjäänud asukate poolt, mis tipnes tulekahjuga aastal 1800, põhjuseks korstnast lennanud sädemed. Tulest jäi puutumata vaid tsitadell. Pärast tulekahju muudeti kindlus muuseumiks (1868) ning püüti peamiselt Joseph Pálffy eestvedamisel jõudumööda ehitisi ja nende interjööre taastada, kuid kuna tegemist oli kaugel kolkas oleva ligipääsmatu kindlusega, siis jäi osa lagunenud ehitisi pikaks ajaks varemetesse. Lõplik renoveerimine toimus alles aastatel 1953–1968. Vahepeal, 1921, toimusid poollagunenud kindluses filmi Nosferatu, eine Symphonie des Grauens võtted, kus Orava kindlus muudeti kaugel üksildases kolkas olevaks vampiirilossiks (ilmselt tollal, vaid osaliselt taastatuna, ta niimoodi välja paistiski).
Kindluse siseruumides oli traditsiooniline muuseum-näitus. Suurema osa väljapanekust moodustasid keskaegsed relvad — mõõgad-kilbid-odad, samuti väiksemad kahurid. Peenemates tubades oli väljapanek eri aegade lossiisandatest, nende vappidest ja portreedest, mida vürtsitasid mitmesugused mööbli- ja tarbeesemed. Ei puudunud ka kohustuslik lugu kummitusest ning kujuke üleni valgesse riietatud, maharaiutud käega noorest naisest, kes siiamaani lossis kummitamas käivat. Kuna kindluse erinevad osad olid ehitatud erinevate valitsejate poolt, siis andis see võimaluse ekspositsiooni loogiliseks ajajärkude kaupa ülesehituseks. Põnevat uudistamist pakkusid nii erinevad mööbliesemed (kapid, lauad, rüütlisaalis olevad istmed, mille ehitus võimaldas istuda pikka mõõka vöölt võtmata või siis kaasajast pärinev toolide komplekt, kus iga tooli seljatuge kattis mingi lossiisanda vapp (nende seas ka Slovakkia Vabariigi ja Orava piirkonna vapid, kuna juba päris pikka aga on kindlus riigi omanduses)) kui ka interjööri elemendid, näiteks kenad kahhelahjud ja ühes saalis olev küllaltki omapärane freskofriis jahistseenidega.
Väiksem osa näitusest oli tüüpiline külamuuseum, kus võis tutvuda ümbruskonna geograafia, geoloogia, floora, fauna ning etnograafiaga. Väljapanekus olid mitmed ümbruskonna kolmemõõtmelised kaart-maketid, kuna erinevalt Eestist on Orava regioon üsnagi mägine, siis oli huvitav mäeharjade ja jõeorgudega reljeefi kulgemist uudistada. Saime teada, et loomastik on suhteliselt sarnane Eesti omale, kuid rahvariided, tööriistad ning kombestik üldsegi mitte. Slovakkias ringi sõites võis näha, et osa traditsioone elab siiamaani, paljudes kohtades silmata ilmselt kevadpühadest pärit Maibaumid (pika ridva otsa aetud kuusepuud või kuuseostest punutud rõngaid).
Slovakkia ajaloo, kultuuri ja keele huvilised võivad lisainfo saamiseks kiigata lehekülge http://www.oravamuzeum.sk/.
