Eisriesenwelt
Olles hommikupooliku veetnud Liechtensteinklammi jahedate kaljuseinte vahel, tundus ilm sealt välja tulles üsna palavana. Ja maikuu 22. päeval oli tõesti väheste pilvedega soe (eraldi eestlastele: kuum) ilm, kus õhusooja kuni 25 °C. Seega on loomulik, et järgmine huviväärsus, mis kogu seltskonna heakskiidu pälvis, oli Eisriesenwelt (Jäähiiglaste maailm), mis lisaks paljutõotavale nimele asus ka meeldivalt lähedal, vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel.
Eisriesenwelt on väidetavalt maailma suurim jääkoobas. Tegemist on üle 42 km pikkuse koopasüsteemiga, millest on jäätunud on vaid esimene, umbes kilomeetrine lõik, ülejäänud osa on tavapärane lubjakivikoobas. Eisriesenwelt asub Tennengebirge mäeahelikku kuuluva Hochkogeli läänenõlva lubjakivikaljudes Werfweni linna lähedal, otse Salzburg–Villachi kiirtee ääres (kiirtee kulgeb seal Salzachi jõe kaldal, ülalt vaadates on koos jõega looklev kiirtee üsna maaliline vaatepilt). Koopa sissepääs on 1641 meetri kõrgusel merepinnast ning nii hästi varjatud, et alt seda näha pole. Esimese teadlasena viibis koopas Anton Posselt alles 1879. aastal, kuigi tema avastus jäi suurema tähelepanuta. Alles Alexander von Mörki ekspeditsioonid ning nendele järgnenud aktiivsus 1920ndail aastail tõid selle unikaalse koopa avalikkuse tähelepanu alla, mistõttu rajati koopa juurde algul jalgtee, hiljem ka köisraudtee. Tänapäeval käib siin enam kui 200000 turisti aastas.
Jääkoopaks nimetatakse kaljukoopaid, mis sisaldavad kogu aasta jooksul jääd. Selliseid koopaid on maailmas küllaltki vähe. Miks siis jää mõnes koopas ei sula? Põhiline on muidugi aastaringne sobilikult madal temperatuur (mis taandub piisavaks kõrguseks). Kuid ainuüksi madalast temperatuurist on vähe. Selleks, et jää formeeruks just koopas (aga mitte mäenõlval või kivimilõhedes), peab kivimimassiivis olema vesi vedelas olekus, kuid koopas oleva külma (all 0 °C) õhuga kokku puutudes jäätub vesi kiirelt. Jääd tekib juurde talvel, kui väljast sisse puhuvad külmad tuuled tilkuva-niriseva vee jäätuma sunnivad. Eisriesenwelt kuulub dünaamiliste (või tsükliliste) jääkoobaste hulka. Nende puhul on põhiline jääd moodustav efekt sama, mis sunnib õhku korstnalõõrides liikuma: koopal peab olema üks avaus suhteliselt madalal, teine aga suurel kõrgusel (Eisriesenwelti alumine sissepääs on 1641 m, ülemised ca 2000 m kõrgusel). Talvel, külma välisõhuga tekivad sellises koopas tugevad tõusvad õhuvoolud (mäemassiiv on suhteliselt soe, justkui ahi). Alumisest avausest sissevoolava külma õhu jahutav toime on eriti tuntav selle sissepääsu läheduses. Suvel on õhuvoolu suund vastupidine. Kuna õhusoojus väljas on kõrgem kui kivimimassi keskmine temperatuur, imetakse õhk „korstna” otsast sisse ja see liigub alumise väljapääsu poole. Piisavalt pika korstna puhul jõuab õhk aga maha jahtuda ja ei sulata jääd üles: tekibki jääkoobas (juhul, kui on tagatud pidev vee juurdevool, mis Alpides ei ole senini probleemiks, lumikate moodustub igal talvel). Vähesel hulgal toimub siiski sulamine ja jää ümberformeerumine igal aastal, kogu jääkoobas on pidevas muutumises (enamus formatsioone kasvavad). Kuigi kogu koobastiku vanust hinnatakse 50–100 miljonile aastale, on jääformatsioonid siin arvatavasti vaid tuhatkond aastat vanad.
Orust 1000 meetri kõrgusele viib küllaltki lai autotee, kuid seal tuleb sõidukid parkida, lunastada pilet koopasse ning otsustada, kas ülespoole liikuda köisraudteega (tasudes €urod€s) või kondimootori jõul (tasudes põletatud kalorite ja sooja ilma puhul ka mõne liitri higiga). Köisraudtee viib 1575 meetrini üles kolme minutiga (väidetavalt Euroopa kõige järsem omalaadne), lihasjõul kulub 10–15 korda kauem aega. Siin meie väike grupp lahknes (et üleval taas kokku saada) — Reet valis trossvaguni, teised asusid mäest üles rühkima. Kuigi see oli nn. ametlik rada (paaris kohas ka varinguvastaste piiretega), oli tõesti tegemist päris järsu tõusuga, mis kiiresti üles rühkides (tõtata oli vaja, sest koobas suletakse varasel pärastlõunal) oli sooja ilmaga üpriski kurnav. Aga samas oli hea aeg-ajalt puhkamiseks seisatada ning vaadata alla jõeorgu võis siis kaugemal sinavaid Kõrg-Tauerni mägesid.
Koopasuu juures ning köisraudtee ülemise jaama juures, kus me enne laskumist väikese õhtuoote võtsime, oli lendlemas küllalt palju mägihakke (Pyrrhocorax graculus) — umbes meie haki suurusi punaste jalgade, kollase noka ja süsimusta sulestikuga linde. Ilmselt on nad sama taibukad kui teised vareslased, sest kuigi nad turnisid käsipuudel ja laudadel ja peaaegu lunisid söögipalukesi, ei unustanud siiski (erinevalt linnatuvidest) hetkekski valvsust, olles iga hetk valmis minema lendama. Mägihakk on väga hästi kohanenud eluga kõrgustes (levikuareaal ongi Püreneedes, Alpides, Kaukasuses, Himaalajas, Atlase mäestikus ning siin-seal väiksemates mäestikes), ta olevat kogu maailmas kõige kõrgemal pesitsev lind üldse. Igatahes tundusid nad nutikad ja meeldivad (niivõrd kuivõrd vareseid saab üldse meeldivateks pidada, ilmselt on ka mägihakk täiesti võimeline sind lennult täis tegema, kui su nägu talle ei meeldi). Tallinna loomaaias võib uudistada mägihaki ainsat lähisugulast kaljuhakki (Pyrrhocorax pyrrhocorax). Muud eluvormid, keda mäkketõusul kohtasime, kuulusid eranditult kahejalgsete hulka.
All, piletikassa lähistel, hakkas silma ka üks sisalik (ilmselt kivisisalik), kuid tal hakkas kiire enne, kui temast korralik foto sai vormistatud.
Kuna koopas oli pildistamine ja filmimine keelatud (ilmselt oleks see tõesti seal liigselt segadust tekitanud, siis piirdugem siinkohal mõne fotomeenutusega koopa juurde ronimisest. Koopa fantastilistest jääformatsioondiest saab väikese ülevaate ametlikult veebilehelt.
Koopasuu juurde jõudnult pidime veidi ootama, et koguneks piisav arv inimesi ingliskeelseks tutvustuseks (siseneda lubatakse ainult gruppidena giidi saatel). Kuna koopas puudub elektrivalgus, anti külastajatele kätte karbiidlambid, anti esialgsed instruktsioonid (kiiresti sisse minna ning uks enda järel kinni panna) ning lükati lahti koopasse viiv uks … Mispeale paiskus koopast välja tõsiselt tugev tuuleiil ja enamus lampe kustus.
Õnneks giid oli meid hoiatanud (ja aitas uuesti lampe süüdata), kuid ikkagi oli see tuuleiil ootamatu, andes samas vägagi praktilise ettekujutuse koopasse jääd tekitavast õhuvoolust. Edasi liikusime giidi juhtimisel mööda jää peale ja sisse rajatud rada ja astmeid mööda. Ekskursioon kestis 70 minutit, selle aja jooksul liikusime umbes kilomeetri võrra mäe sisemusse. Talveperioodil külastajaid sisse ei lubata (see on ilmselt rohkem seotud maapealsete ligipääsuteedega), lisaks tuleb igal aastal tuleb üle vaadata, parandada ja talvel tekkivast jääst vabastada koopasse rajatud teed ja trepid.
Karbiidlampide valgel toimunud maa-alune retk oli väga huvitav, näha võis jääst moodustatud kõikvõimalikke kujundeid. Seal oli nii sambaid, stalaktiite ja kardinaid, mitmekümne meetrine jäätunud kosesein ja hulk fantastilisi skulptuure, mis meenutasid vastavalt igaühe kujutlusvõimele kõige erinevaid asju, elevantideni välja. Mõnes kohas võis märgata jää paksuse ja juurdekasvu mõõteseadmeid: igal aastal lisandub uus jääkiht ning formatsioonide kuju muutub. Kõige selle vahel asub ka mõni suurem saal tasase jääpõrandaga ning koopa tagaosas isegi väike tiigike lahtise veega. Oma osa hea mulje tekkimisel oli muidugi väga toredal giidil, kes juhatas teed, jagas selgitusi (vajadusel lisavalguse saamiseks magneesiumiribasid põletades) ja jääl liugu lasi (mis külastajatele oli mõistagi rangelt keelatud). Seega soe soovitus neile, kel sinnakanti asja, pange selga soojad riided ja käige jääkoopas ära.
