Maa
Vaata reisifotosid kaardil. 47°4'52,84"N 12°50'26,21"E
Serpentiinina keerlev alpitee
Alpiaasade vahel keerlev mägitee.

Turismi arendamisks on Austrias rajatud (või laiendatud ning ohutumaks muudetud) mitmeid Hea Vaatega Teid (Panoramastraße, ka Erlebnisstraße ehk Seiklusi Pakkuv Tee). Need pakuvad sõidumõnu käänulisel mägiteedel ning hulgaliselt vaatekohti, -platvorme ja huvipunkte, kus on võimalik liiklusvahendist välja ronida, selga sirutada ja nautida loodust või siis tutvuda näituste/muuseumidega. Kõik ehtsaksalikult (austerlikult?) väga puhas, viisakas ja hästi korraldatud. Ning mõõduka tasu eest.

Otsustasime meie Austria-reisi kavva lülitada ka ühe sellise maalilise tee läbimise. Kaalutud sai mõnd erinevat varianti, kuid lõpuks jäime siiski kõige kuulsama, vanema, kõrgema ning kallima — Großglockneri kõrgalpitee (Großglockner Hochalpenstrasse) juurde. See on 48 km pikkune tee, mis ületab põhjast lõunasse Alpide idapoolseima haru, Kõrg-Tauerni aheliku. Nime on laenanud Austria kõrgeim mäetipp, Großglockner, mille lähedalt tee mööda kulgeb. Vaateplatvormidelt avaneb hingemattev vaade ka teistele lumistele mägedele, rohelistele alpiaasadele, paljastele kaljudele ja kahanevatele liustikele. Pool teest jääb Kärnteni, pool Salzburgi liidumaale, lihtsuse huvides kirjutan kogu jutu siia, Salzburgi alamlehele.

Traktor alpiteel
Teel võis kohata ka tavapärasest erinevaid sõidukeid… Paremal Fuscher Törli memoriaalkabel.
Hochtorilt alla
Kahe ja poole kilomeetri kõrgusel on maikuus vell lund küllaga.

Kuigi korralikku, autodele läbitavat teed siin varem ei olnud, on tee trassi (mida kutsuti Römerstraße ehk Rooma tee) ka varem, juba Hallstatti kultuuri aegadest, kasutatud mäeaheliku ületamiseks, veel XVII sajandil loeti teed üle Hochtori tähtsuselt kolmandaks pääsuks üle Alpide. XIX sajandil, kui see piirkond oli Habsburgide dünastia jahialaks, rajati (praeguse Kaiser-Franz-Josefs-Höhe asukohta) Glocknerhaus koos ligipääsuteega praeguse alpitee asukohas. XX sajandi algusaastail ehitati natuke autoteed ka põhjapoole, Fuschist Ferleitenisse.

Siis jõudis kätte I Maailmasõda ning sõjajärgne kaos, kui Austria-Ungari impeerium lakkas olemast. 1920. aastatel hakati arutlema võimalust rajada üle Alpide tee, et meelitada piirkonda juurde turiste ning seeläbi elavdada kohalikku majandust. Välja hüüti nimi „Großglockner Hochalpenstaße” ning tehti palju plaane. 1924. aastal valmis insener Franz Wallackil ka esialgne kolme meetri laiuse kruusatee projekt. Liiklustiheduseks arvestati 120000 külastajat aastas (enamuse arvates oli see ulmeliselt suur arv). Kuid raha ei olnud ning plaanid soikusid veel mõneks ajaks.

Großglockner, Austria kõrgeim tipp
Austria kõrgeim tipp Großglockner (3798 m) kumab pilvedes Sonnenwellecki ja Fuscherkaskopfi taga.

Pärast 1929. aasta majanduskriisi jõudis lõpuks kätte aeg, mil ehitusega alustati. Ja mitte sellepärast, et oleks kuskilt hunnik raha leitud — tee-ehitusest loodeti lihtsalt abi tööpuuduse vähendamisel. Ja midugi oli kasu ka sellest, et Salzburgi Landeshauptmann Franz Rehrl (tõsine autofanaatik) võttis selle projekti oma isiklikuks prioriteediks. Ehitusega tehti algust 1930. aastal ning 1934. aastaks oli kuue meetri laiune tee Fuschi (põhjas) ja Heiligenbluti (lõunas) külade vahel valmis. Esimest autot, mis 22. septembril 1934 kogu trassi läbis, juhtis F. Rehrl isiklikult. Ametlikul avati tee 1935. aastal, omajagu abi oli suure projekti lõpetamisel ka muutunud poliitilisest situatsioonist. Pärast Anschlußi võimule saanud natsionaalsotsialistid propageerisid igati autoteede rajamist ning tööpuuduse vähendamist, Großglockneri tee sai üheks riiklikuks prioriteediks. Ehitati välja ka ligipääsuteed Mölli ja Fuschi orgudes.

Tee rajamine oli erakordselt raske, sest tänapäevaseid abistavaid mehhanisme abiks ei olnud. Kokku osales tee-ehitusel ränkades tingimustes üle 3200 inimese. Ehitusel hukkunute mälestuseks on Fuscher Törli platvormile rajatud väike kabel. Pinnasetöid (kaljupinnases!) tehti 870,000 m3 ulatuses, rajati 67 silda ning teeäärne telefoniühendus. Kuna ehituse käigus osati veidi raha kokku hoida, siis õnnestus rajada ka plaaniväline lisaharu (kitsam ja järsem kui põhitee) Edelweiß-Spitze tippu.

Mäetipud
Paljad ja lumised mäenõlvad.
Vaade Fuscher Törlilt põhja suunas
Siksakiline tee Fuscher Törlile tõusmas.

Hiljem on teed korduvalt remonditud ja moderniseeritud. 1945. aastal tuli parandada olulisi sõjakahjustusi, 1950. aastatel suurendati tee laiust 7,5–8 meetrini, rajati parkimiskohti ning korrigeeriti kurvide geomeetriat, mis võimaldas suurendada keskmist kiirust pea poole võrra, kuni 70 km/h.

Tänaseks on alpitee põhjapoolne alguspunkt (piletikassa) toodud veidike ülesmäge, Ferleiteni külla. Teel on kaks tunnelit ja 36 looget/serpentiini, kõik kenasti nummerdatud ja kõrgusmärkidega varustatud. Põhja- ja lõunapoolne ots (kassad) asuvad vastavalt 1150 ja 1300 meetri kõrgusel, kõrgeimas punktis (Hochtori tunnelis) tõuseb tee 2504 meetri kõrgusele. Edelweiß-Spitze vaateplatvorm (2 kilomeetri kaugusel põhiteest) on veelgi kõrgemal, 2580 meetrit üle merepinna. Tee läbib umbes 270000 autot, mootorratast ja bussi aastas, kokku hinnanguliselt ligi miljoni turistiga. Mitmed autotootjad kasutavad alpiteed uute automudelite võimekuse proovilepanekuks, siin korraldatakse perioodiliselt ka jalgrattavõistlusi.

Lisaks autosõidule käänulisel mägiteel saab ennast siin lõbustada veel mitmel köisraudteel reisimisega või siis täiendavate matkaradadega vaateplatvormide ümbruses. Kokku on teel 12 põhilist infotahvlitega varustatud vaateplatvormi, lisaks arvukalt söögikohti ja suveniiriputkasid. Meie reisi ajal maikuus oli autotee küll avatud ja kenasti lumevaba, kuid mõnedki matkarajad tee kõrgemates osades olid ligipääsmatud, kuna mäenõlvadel oli kohati veel üsna paksult lund. Väljaspool märgitud kohti on aga teelt kõrvale astumine keelatud (verboten!), kuna tegemist on tundlike mägimaastikega, mis kuuluvad Hohe Tauerni rahvuspargi koosseisu.

Lumefrees
„Raskerelvastus”, millega tee kevadel puhtaks lükatakse.

Praegusel ajal on Großglockneri alpitee avatud mai algusest oktoobri lõpuni. Talvel on tee liikluseks suletud ja kattub paksu lumevaibaga (harilikult kuni kümme meetrit, aga on esinenud ka 21 meetri sügavusi hangi). Hooaja saabudes lüüakse hääled sisse viiele võimsale lumefreesile (pealiskaudsel vaatlusel võiks neid küll tankideks pidada …), mis suudavad aprillikuu jooksul 600000 m3 lund kõrvaldada, mispeale tee on jälle läbitav ka tavatranspordile. Tee valmimisel 1930. aastatel käis lumekoristus käsitsi, selleks et puhastada üks sõidurada, kulus 350 töölisel 70 päeva. Progress lausa silmaga näha (aga tööpuudus muudkui kasvab).

Heiligenblut mägede vahel
Heiligenblut asub kitsas ous mägede vahel.

Meie reisitrajektoor kulges lõunast põhja ning pärast Giro d'Italia põhjustatud sekeldusi (Giro etapi finiš oli samuti Großglockneri kõrgalpiteel, Kaiser-Franz-Josefs-Höhe piirkonnas Glocknerhausi juures) jõudsimegi 21. mail, veidi enne keskpäeva, Heiligenbluti, väikesesse külakesse Großglockneri (mäe) jalamil (küla täielik nimi ongi Heiligenblut am Großglockner). Siin lõpeb (meie jaoks küll pigem algas) Großglockneri kõrgalpitee.

Varem, enne raudtee ja maantee valmimist, elas Heiligenblut oma rahulikku elu kitsas orus 1200 meetri kõrgusel, kust edasi ühtki suuremat tee ei kulgenud. Siiski oli tegemist üsnagi tähtsa kohaga, sest siin asusid kullakaevandused. Nüüd on kaevandused suletud, kuid kirikus käiakse endiselt (palverännakutele saabub usklikke ka kaugemalt), tuhandet kohalikku elanikku toidavad peamiselt turistid, kes siia suvel matkama või talvel suusatama saabuvad. Peamiseks vaatamisväärsuseks ning tunnistajaks endisaegsest jõukusest on XV sajandist pärinev suursugune gooti stiilis kirik (Pfarrkirche St. Vinzenz). Kirik on andnud nime kogu külale, sest selle kiriku krüptis olevat peidus autentne Kristuse veri. Õigupoolest sattus see reliikvia siia eksikombel, kui 914. aastal Taani prints (Püha) Briccius selle Konstantinopolist kaasa tõi, kuid siinkandis lumelaviinis oma elu kaotas.

Pulmaliste rongkäik
Pulmad Heiligenblutis.

Enne ülesmäge sõitmist uitasime veidike ka küla keskuses. Peaväljakukese lähedal suveniiripoode väisates saime kogemata osa ka kohalikust pulmatseremooniast. Üle väljaku kulges rongkäik, kus eessammuvate rahvariides lõõtspillimeeste järel sammus pruutpaar ning nende kannul kogu peoseltskond, mõnigi neis rahvalikes nahast kintspükstes ja kübaras või vastavas kleidis. Vaatepilt missugune.

Mägede panoraam
Niimoodi paistavad ümbritsevad mäetipud Kaserecki vaateplatvormilt.
Mäed ja org
Lopsakalt roheline Mölltal.

Ülesmäge sõites tegime esimese peatuse 1913 meetri kõrgusel Kaserecki vaateplatvormil. Siin sai lugeda infot Mölli oru looduse ja majanduse kohta, samuti võis kaela kangestumiseni imetleda vaateid nii haljendavasse orgu kui lumistele mägedele. Kasereck asub enam-vähem metsapiiril, seega ei seganud puud enam vaadet mägedele, pakkudes siiski kaugemates vaadetes head kontrasti lumistele tippudele ning lagedatele mäenõlvadele.

Keiserliku matka mälestuskivi
Федя Franz Joseph oli siin…

Edasi pöörasime põhitrassilt kõrvale, et jõuda Keiser Franz Josefi Kõrgendikule (Kaiser-Franz-Josefs-Höhe). Sinna viib põhitrassilt lääne suunduv kõrvalharu (Gletscherstraße ehk Liustikutee), mis möödub ajaloolisest Glocknerhausist (1875. aastal rajatud esimene turistidele mõeldud mägionn) ja paarist (paisutatud) järvekesest. See vaatepunkt asub 2369 meetrit merepinnast kõrgemal ning on Großglockneri alpitee peatuskohtadest konkurentsitult kõige suurem. Siin on mitu autoparklat (üks neist kolmekorruseline, 600-kohaline parkimismaja), restorane (rohkem kui ma kokku lugeda jõudsin), mitu matkarada ja vaatetorn (Wilhelm-Swarovski-Beobachtungswarte, firma Swarovski Optik poolt rajatud ning firma asutaja järgi nimetatud kena klaasist vaatetorn, mis on varustatud esmaklassiliste pikksilmadega).

Franz Josefi platvorm asub Großglockneri mäetipu lähedal, siinsamas on ka võimas Pasterze liustik. Nime on vaateplatvorm saanud tollase Austria keisri Franz Joseph I järgi, kes matkas siia 1856. aastal. Valitseja soovis näha Pasterze liustikku ning tõusis Heiligenblutist jalgsi nelja tunni jooksul 1,1 kilomeetrit kõrgemale, praeguse vaateplatvomi kohale. 1905. aastal rajati siia Kaiser-Franz-Josef-Haus — mägionn, praeguste uhkete hoonete eelkäija. Riigipea matka meenutab tänapäeval mälestustahvel, keisri kuju ja muidugi vaateplatvormi nimi.

Tegevusi ja uudistamist on siin palju, nii siseruumides kui vabas looduses. Kuna meil ei olnud aega siin tervet päeva veeta (mille sisustamine poleks ilmselt kuigi raske olnud), siis jäi paljugi nägemata ja kogemata, kuid ikkagi kujunes see meie kõige pikemaks (ja vast ka sisukamaks) peatuseks kogu Großglockner Hochalpenstraße läbimisel.

Keiserliku matka mälestuskivi
Johannisberg ja Pasterzengletscher.
Liustiku sulamisvesi lompides
Liustikuveed moodustasid imeilusaid, kohati ebamaistes värvides lompe.

Lisaks Großglocknerile on üheks peamiseks vaatamisväärsuseks siin Pasterzengletscher (Pasterze liustik). See on ligi 9 kilomeetrise pikkusega Austria ja kogu idapoolsete Alpide pikim liustik, mis saab alguse 3453 meetri kõrguselt Johannisbergi mäelt, liustikukeele ots on umbes 2100 meetri kõrgusel üle merepinna. Tõsisemad huvilised võivad vaateplatvormilt alla laskuda (kas jalgsi või mägiraudteed kasutades) ning ise liustiku otsas ronida, meil kahjuks nii palju aega polnud, piirdusime uudistamisega vaateplatvormilt ja Swarovski tornist.

Pragusel ajal kahaneb liustik kiiresti — pikkus lüheneb ligikaudu kümme meetrit aastas, alates esimestest mõõtmistest 1850. aastatel on liustiku maht vähenenud lausa poole võrra. Sellal kui Franz Josef siin käis ulatus liustikujää peaaegu praeguse vaateplatvormini, praegu tuleb selleni jõudmiseks pisike matk korraldada. Kuid see-eest võib nüüd platvormilt näha liustiku poolt siledaks lihvitud kivipinda, kus voolavad sulamisveed. Kohati moodustavad need veed imeilusaid sinakasrohelisi lombikesi, et siis edasi allamäge voolata. Kui sulamistrend jätkub, siis saja aasta pärast pole liustikku enam ollagi.

Mägihakk
Mägihakid käisid samuti turistidelt toidupalasid noolimas.
Kaljukitsed
Alpi kaljukitsed.

Kaiser-Franz-Josefs-Höhe oli teistest vaateplatvormidest erinev selle poolest, et siin näitasid end vabatahtlikult mitmed looma- ja linnuriigi esindajad. Vaateplatvormist madalamal näksisid rohtu kaljukitsed (täpsemalt alpi kaljukits: Steinbock, ladina keeles Capra ibex). Neid oli näha siin-seal rohtu näksimas või lihtsalt kaljude vahel turnimas, kokku vast kümmekond isendit. Ilmselt on nad kuidagimoodi siin „toidul”, vaevalt neid muidu sellises koguses kärarikaste turistide ümbruses näha oleks. Igaljuhul oli tore näha neid suursuguseid sarvekandjaid, keda Eestis vaid loomaaias kohata võib (Austriasse on nad taasasustatud, kui nad XVII sajandi lõpuks Alpide isaosast välja surid).

Mägihakid (Alpendohle, ladina keeles Pyrrhocorax graculus) olid seevastu ilmselt täiesti metsikud. Kuid vareslastele iseloomuliku nutikuse abil üritasid nad ümisejatele mõeldud palukesi endale haarata ning üsna sageli neil see ka õnnestus. Ronkmusta sulestikuga mägihakke kohtasime hiljem ka Eisriesenwelti jääkoopa juures.

Ümiseja portree
Kes? Mina?! Ära sega mu üminat!
Kaks ümisejat lumelaikude vahel
Minu järel neid värskeid lilli nuusutama, ei mingit üminat!
Teeviit ümisejateni
Ettevaatust, ümisejad.

Kõige rohkem oli näha siiski ümisejaid. Need sõbraliku välimusega oravlaste sugukonda kuuluvad väikesed närilised (alpi ümisejad, Alpenmurmeltier, ladina keeles Marmota marmota) on kuni poole meetri pikkused pruunikashallika karvastikuga kaevurid. Nad kaevavad suuri tunnelisüsteeme, kuhu vähimagi ohu korral varjuvad, talve veedavad samuti urgudes, talveunes ümisedes. Levinud on Alpide ja teiste Mandri-Euroopa mäestike mäginiitudel kuni 3200 meetri kõrguseni. Ümisejad on segatoidulised, söövad enamasti taimi, kuid ei põlga ka putukaid ja tõuke, elavad karjades. Varasematel aegadel kütiti neid massiliselt, kuna nende rasva kasutati rahvameditsiinis. Väidetavalt neid tänapäeval enam ei kütita, kuid Austria mägisemates piirkondades on igas suveniiriputkas saadaval Murmeltiersalbe ehk ümiseja rasvast valmistatud kreem, mis kirjade järgi pidi täiesti naturaalne olema. Mine võta nüüd kinni, võib-olla makstakse neile nii hästi, et kapitalistlikud ümisejad toovad oma naha (ja rasva) ise ja vabatahtlikult turule …

Pisikesed „nunnud” loomad olid külastajate lemmikud ja olid õppinud inimestelt endale suupärast toidulisa (õunu jms.) nuruma. Söögi võtavad ümisejad orava kombel käppade vahele ning lasevad siis oma teravatel hammastel käia. Kui õhus on midagi kahtlast tunda, siis tarduvad nad kõigepealt paigale, vajadusel tõusevad ümbruse uurimiseks tagakäppadele, kuid vähimagi kahtluse korral lipsavad lähimast urusuudmest oma maa-alusesse kindlusesse. Ilmselt elab neid ka mujal alpitee ümbruse nõlvadel, kuid näole andsid need pisiloomad end vaid Franz Josefi vaateplatvormil, kus olid ümisejate lemmikkohtadesse lausa sildid üles pandud, et juhmid turistid neid ikka vaatama (ja toitma) tuleks.

Edasi sõites ronisime uuesti autost välja Hochtori juures. See on Großglockneri alpitee kõrgeim punkt, kust juba iidsetest aegadest on kulgenud Kõrg-Tauerni ahelikku ületav mägirada. Alpitee rajamisel tehti siia 300-meetrine tunnel 70 meetrit looduslikust mäetipust madalamale, et autotee kalle liiga suureks ei muutuks. Siit kulgeb ka Kärnteni ja Salzburgi liidumaade piir.

Hochtor, tee kõrgeim punkt
Hochtori tunneli suue.

Lisaks mägistele vaadetele on selles huvikohas võimalik külastada suveniiripoodi ning väljapanekut arheoloogilistest leidudest Hochtori piirkonnast ja ka mujalt alpitee ümbrusest. Vabas õhus oleks olnud võimalik läbida ka keltide kultuuri tutvustav matkarada, kuid meie seltskonna meelehärmiks oli see veel paksu lume all. Küll aga uudistasime muistset kaubateed tutvustavat arheoloogilist näitust.

Kuigi tegemist on kõleda kõrgmäestikualaga, kuhu kellelgi enne moodsa autotee valmimist justkui asja poleks olnud, on leitud siit hulgaliselt jälgi ammusel ajal elanud inimestest, vanim ese pärineb lausa 3700 aasta tagusest ajast. Lisaks suhteliselt kerget (kuid tänapäeva linnastunud inimestele ilmselt ikkagi tapvalt rasket) Alpide ületamist võimaldava kurule ja sellega seotud kaubateele ajas inimesi siia kõrgustesse kuld. Siinsed mäed olid üsna kullarikkad, väärtuslik metall oli üsna maapinna lähedal ja saadaval küllaltki suurte tükikestena. Just selle piirkonna kullavarud meelitasid siia roomlased, kes usinalt kollast metalli maapõuest väljutasid (isegi sedavõrd palju, et kulla hind impeeriumis langes kolmandiku võrra).

Tuhat aastat hiljem oli piirkonna valitsemine Salzburgi peapiiskoppide kätes, kellest said ühed rikkamad valitsejad kogu Euroopas, sest lisaks kollasele kullale oli nende käes ju ka valge kulla monopol. Aastas kaevandati siin kuni 850 kilo kulda, sellega tegeles samapalju inimesi kui sajandeid hiljem teeehitusega: üle kolme tuhande töölise. See kogus on ülimalt tähelepanuväärne nii oma suuruse poolest (ligi 10% tollasest maailma aastatoodangust!) kui ka kohalike tingimuste poolest, ilmselt sai kulda kaevandada vaid loetud suvekuude jooksul ja ka siis tuli lisaks kaevandamisele lahendada inimeste ja kaupade transport järskudel mäenõlvadel. Kulda jagus siin kuni XVII sajandi alguseni, seejärel kaevandamine hääbusid.

Mägede panoraam
Mäed ja orud: Fuscher Lacke vaateplatvorm.
Fuscher Lacke
Fuscher Lacke järveke, onnis on tee ehitamist tutvustav väljapanek.
Mitut värvi lilled õitsemas
Õieehtes alpiaas: kevad-karukellad, varretud emajuured, kivirikud ja kes-teab-mis-veel.

Hochtori ületamise järel hakkas tee alamäge Fuschertali poole kulgema. Sarnaselt tõusudele olid laskumisedki sika-saka serpentiinidena lahendatud. 2262 meetri kõrgusel asuv Fuscher Lacke oli järgmine peatuskoht. Siin asub otse tee kõrval väike järveke (pigem lomp), mis oli varasematel aegadel oluline kullakaevandus. Järv on madal ja külmaveeline (maikuus oli kallastel veel palju lund ja ülaltpoolt nirises pidevalt juurde jahedat lumesulamisvett), siiski sai katseliselt kinnitatud, et keevavereliste eestlaste jaoks on tegemist igati ujutava veekoguga. Seal, kus päike oli lume juba sulatanud, pakkusid aga silmailu arvukad lilled, mis üritasid ära kasutada lühikest suveaega ning tegelesid üksteise võidu õitsemisega. Järve kõrval asuvas pisikeses hütis on kahel korrusel eksponeeritud arvukalt dokumente, fotosid ja esemeid, mis kõik on seotud alpitee ehitamise protsessiga.

Vaade läände Fuscher Törlilt
Fuscher Törli terrassilt paistavad mitmed teravatipulised mäed, kõige vasakpoolsem neist on Großglockner.

Võrreldes eelmise peatuskohaga oli järgmine punkt jälle veidike kõrgemal. Oma 2428 meetriga on Fuscher Törl vaateplatvormide seas Hochtori järel teisel kohal. Tegemist on viimase „hambaga”, mille järel hakkab tee üsna järsult allapoole laskuma. Vaateplatvormilt avaneb hunnitu vaade all keerlevatele alpitee serpentiinidele, samas kui pilku üles tõstes paistavad igas kandis mäenõlvad, eriti palju on neid läänekaares. Fuscher Törl võistleb ilmselt Edelweiß-Spitzega kõige kaunimate vaadetega koha eest kogu trassil. Siinses kõrguses on veel piisavalt lund, kuigi on näha, et talve võim on murtud ja lumevabadel laikudel hakkab rohelus juba võimust võtma. Siinsel terrassil asub ka mälestusmärk neile, kes seda teed rajades oma elu on jätnud.

Mägede panoraam Edelweiß-Spitzelt
Vaade läände (vasakult paremale): Großglockner (3798 m, teiste taga), Sonnenwelleck/Sinnwelleck (3261 m), Fuscherkaskopf (3331 m), Breitkopf (3154 m), Hohe Deck (3348 m), Bratschenköpfe (3413 m), Großes Wiesbachhorn (3564 m), Kleines Wiesbachhorn (3283 m) ja Hoher Tenn (3368 m).

Edasi sõites jõudsime ristteele, kust hargnes põhitrassilt paremale tee, mis viis Edelweiß-Spitze tippu. Fuscher Törlilt Edelweiß-Spitzele viiv tee on tunduvalt kitsam ja järsem kui põhitrass, koosnedes ainult järskudest nõelasilma-kurvidest. Edelweiß-Spitze näol ei ole tegemist lihtsalt tuulise vaateplatvormiga, siin on ka restoraniga väike hotellike Edelweißhütte ja spetsiaalne mootorratturite kogunemiskoht (üldse paistab, et Großglockner Hochalpenstraßel on motikamehed vägagi oodatud). 2571 meetrit on kõrgeim koht sel teel, siin on tegemist tõelise mäetipuga — vaadata võib igas suunas, kuid kõikjal vaid pilvedeni küündivad mäed. Kuuldavasti paistvat siit hea ilmaga korraga enam kui kolmkümmend üle 3000-meetrist mäetippu. Kõige uhkem vaade jääb taas läänekaarde, seal asetsevad nii Austria kõrgeim tipp Großglockner kui ka palju teisi hiiglasi. Meie külastuse ajal oli ilm pilvine (madalad pilved takerdusid lausa mäetippudesse) ning seetõttu ei saanud me ilmselt näha kõiki kaugemaid tippe kuid siiski oli vaade ülev (see on tõesti parima vaate koht, nii nagu reklaamitud).

Mägede panoraam
Selline vaade mägedele paistab Edelweiß-Spitzelt lõunasse kiigates, näha on Heiligenbluti poole suunduv tee.
Mäed pilvedes
Hochmais, tagaplaanil Hohe Deck.

Viimase peatuse tegime 1850 m kõrgusel Hochmaisi vaateplatvormil. See asub juba allpool metsapiiri, ümberringi olid kuused, lehised ja ka mõned vahtrad ning teisedki lehtpuud. Huvipunkt ongi kujundatud loodusega (alpiinse taimkattega) tutvumiseks. Tähistatud on lühike õpperada üsna järskudel nõlvadel, kus hõredad puud vaheldusid kanarbiku- ja mägimännitutsakate ning lihtsalt lageda alpiniiduga. Kaugemal lääne pool asuvate mägede tipud hakkasid juba kaduma madalate pilveräbalate varju, kuid moodustasid siiski oma lumiste nõlvadega vahva kontrasti alloleva rohelusega. Kõrgmäestik oli selleks korraks seljataga.

Olime alpiteel peaaegu terve päeva kulutanud, alla Ferleitenisse ja Fuschi jõudes hakkas juba hämarduma. Ööbimiskoha otsisime Zell am See linnas, kusjuures sobiliku võõrastemaja leidmine ei olnudki niisama lihtne, pidime tegema peaaegu täistiiru ümber Zeller See. Järgmisel päeval ootasid uued väljakutsed: Liechtensteinklamm ja Eisriesenwelt.