Liechtensteinklamm
Liechtensteinklamm (Liechtensteini kuru) on puidust sillakestega kenasti turistisõbralikuks muudetud kanjon St. Johanni (täpsemalt Sankt Johann im Pongau) linnakese lähedal. Kuni 300 meetri kõrguste seintega väga kitsas (kohati vaid paari meetri laiune) kanjon on üks pikimaid ja sügavamaid Alpides (kogupikkus 4 kilomeetrit, publikule avatud kilomeetrine matkarada). Kanjoni põhjas voolab Großarler Ache oja (Großarlbach), mis meie külastuse ajal oli üsnagi kitsas ja rahulik (niivõrd kuivõrd kitsasse sängi surutud oja üldse rahulik saab olla), lumesulamise aegu on veevool kindlasti palju intensiivsem. Kaljuseinad on sammaldunud ning kohati rohututtidega kaetud, üleval paistavad kasvavat puud.
Nime on Liechtensteinklamm saanud kuulsa aadliperekonna järgi. Nimelt 1875 aastal rajati siia esimest rada, et laiem publik pääseks suurema vaevata selle kena koha juurde. Sellega tegeles kohalik alpinistide ühendus (Pongauer Alpenverein), kuid kahjuks sai neil raha enne otsa, kui rada valmis. Abi paluti vürst Johann II von und zu Liechtensteinilt, kes armastas Großarli lähistel jahti pidada. Vürst annetaski 600 kuldnat ning 1876. aastal avati matkarada esmakordselt külastajatele. Tänuks ristiti kanjon tema auks Liechtensteinklammiks.
Olles nännipoodide ja restoranide vahelt läbi trüginud jõuab pileti lunastamise järel oja kaldal kulgevale rajale. Liikudes oja lähte suunas lähenevad hallid kaljuseinad varsti oja kallastele. Matkarada kulgeb edasi kitsas kanjonis puidust käiguradadel, mis asetsevad kord ühel, siis jälle teisel kaldal, kuhu parajasti parem laudteed kinnitada on. Vahepeal on üle oja sillakesed, kus saab vaadata otse all keerlevat veevoolu. Raja lõpuosas on üks lõik laudteest asendatud 70-meetrise tunneliga läbi kalju. Rajalt võib imetleda nii kõrgeid kaljuseinu, keerukaid kivitekstuure, pealtnäha võimatutes kohtades (vertikaalsetel seintel) kasvavaid taimi, samuti veevoolu kanjoni põhjas koos arvukatel astangute ja kaljupankadega, millest üle voolates Großarlbach väikseid jugasid moodustab. Matkaraja lõpus (st. seal, kus lõpeb laudtee ning korralikud sakslased ja austerlased üle barjääride ei roni) asub piknikuplats, kust võib imetleda kõrget Schleierfalli juga kanjoni vastaskaldalt laskumas.
Piletiga atraktsioonidest, kus sai omapäi (ilma giidita) ringi hulkuda, oli Liechtensteinklamm konkurentsitult kõige rahvarohkem. 130000 külastajat aastas ei anna muidugi võrrelda Wieliczka-suguse superatraktsiooniga, kuid siiski tundus turiste siin pea samapalju ringi liikuvat. Oma osa mängis ilmselt ka kena kevadilm, sest kehvema ilmaga ei tahaks isegi seal väga pikalt ringi trampida. Samas Kesselfallklamm, kuigi mitte nii suurejooneline nagu Liechtensteinklamm, ei tundunud kuigivõrd publikut paeluvat, oma külaskäigu jooksul ei näinud me seal ühtki teist inimhinge.
Liechtensteinklamm on talvisel ajal suletud, kuigi piltide järgi pakuvad jäätunud kosed ja hiigelpurikad ning jääkardinad siis iseäranis kena vaadet.
