Maa
Vaata reisifotosid kaardil. 47°12'37,49"N 15°48'42,84"E
Aasia antiloobid
Vintsarvgasell ja nilgai (Boselaphus tragocamelus) noorloomad.
Preeriakoer rohus
Toimumas on midagi huvitavat, tasub söömise vahepeal ümbrust kiigata, arvab preeriakoer.

Viimane „täiskohaga” turistipäev kulus meil Herbersteinis. Tegemist on lossikompleksiga (sellest lähemalt allpool) ning loomaaiaga, mis asub Grazist 50 km kaugusel. Loomade pidamisele on siin pikaajalised traditsioonid, juba alates XVII sajandist on Herbersteini isandad siinmail aedikutes hirvesid pidanud, 1888. a. laiendati loomaaeada ja lisandusid ka muud kohalikud loomaliigid. Kuni 1960 aastate lõpuni oli tegemist avalikkusele suletud erainitsiatiiviga, siis avati nii park/loomaaed kui ka loss külastajatele ning asuti kollektsiooni rikastama eksootiliste loomadega. Pika ja põhjaliku saksakeelse tutvustuse leiab nende veebilehelt.

Vesisiga
Vesisiga einestamas.
Prževalski hobune
Prževalski metshobu.

Loomaaias olid esindatud viie kontinendi elanikud, kusjuures erinevalt näiteks Tallinna loomaaiast ei ole vajalikuks peetud Austria põlisasukaid rahvale vaatamiseks välja panna. Samas ei ole mindud ka väga populistlikule teele ning piirdutud vaid kindlate kassamagnetitega, näiteks elevantide ja kaelkirjakutega (tegelikult neid loomi Herbersteinis üldsegi polnud). Kogu loomaaed tundus piisavalt väike lõõgastavaks kogupere-jalutuskäiguks, samas oli esindatud palju (visuaalselt) huvitavaid loomi. Loomulikult ei puudunud ka kohvikud ja laste mänguväljakud juhuks, kui loomade vahtimisest villand saab. Ilmselt oligi selle loomaaia põhieesmärk rekreatiivne loodushariduse edendamine, mitte niivõrd teaduslikud uuringud ja tehistingimustes paljunemise uurimine (uurimuslik teadustöö siiski käib, muuhulgas ka koostöös Tartu Ülikooliga). Infotahvlid aedikute/puuride juures olid igatahes korralikud ja informatiivsed, liiginimed olid seejuures nii saksa kui ka inglise keeles, mis tundus Austrias üsna haruldane olevat. Lisaks olid juba piletiga kaasa antavates reklaammaterjalides ära trükitud teatud loomade toimisajad, millal siis neile loomadele süüa viidi ning samal ajal teise töötaja poolt tutvustati seda loomaliiki ning kommenteeriti tema söömisharjumusi. Tore tava, mida võiks meilgi Tallinna loomaaias juurutada.

Puhkavad kaamelid
Kahe küüruga kaamelid (ehk KKK).
Ameerika piisonid>
Piisonivasikas koos suuremate hõimlastega.
Loomade lülitid
Kaamelite ja piisonite lülitid.

Eri kontinentide loomi oli üritatud paigutada enam-vähem loogilistesse gruppidesse, kuid näiteks kaamelid ja piisonid elasid rahulikult kõrvuti. Lisaks võimaldas see ehtsaksalikult kulude kokkuhoiuks vähendada kulutusi juhtmetele ning panna lülitid kõrvuti, et töötajad ei peaks nii palju ringi jooksma. Sest ööseks, kui külastajaid pole ja elukate imetlemise eest ei maksta, tuleks ju kõik loomad välja lülitada, mis nad ilmaasjata raha kulutavad, vt. ka Keep Our Forests Pink.

Kaks rohelist konna
Konnaprints (järvekonn?) koos oma printsessiga.
Laama
Draakon, kelle sõõrmeist väljub suitsupilv ;-) (tegelikult vaid üks uudishimulik laama end sügamas).
Lüka-tõmba
Loomaaias sai näha ka üliharuldast ja pelglikku lüka-tõmbat, ainukest kahe peaga looma maailmas.

Loomaaias jalutasid/hüppasid ringi mitmed isevärki loomad, kelle kohta kahjuks täpsemaid selgitusi siltidel ei jagatud. Siiski ei õnnestunud neil kõigil paparazzode eest varjuda. Siin ongi paar kaadrit Doctor John Dolittle kuulsa lüka-tõmba järeltulijast, salapärasest draakonist ning konnadeks nõiutud kuningapaarist. Või noh, tegelikult pole see päris kindel, et need konnad just nõiutud olid. Nimelt kees konnatiigis tõsine elu, see lausa kubises rohelistest kaunitaridest, kes kõik üritasid üksteisest üle krooksuda ning kena kaasat leida. Aga statistikale tuginedes võib väita, et kindlasti oli nende seas ka tulevasi kroonitud päid, kes ootasid vaid vabastavat suudlust.

Nandu porgandiga
Üks ütlemata porgandimaias nandu.

Mitmetes aedikutes elasid erinevad loomaliigid (loomulikult mitte lõvid ja antiloobid vaid ikka sellised, kes üksteist nahka ei pista). Huvitava nähtuse tunnistajateks saime nandude ja vikunjade ühistarandiku juures. Et loomad end kenasti külastajatele ette näitaksid, oli aediku teepoolsesse otsa ehitatud söödasõimed, kuhu oli puistatud porgandeid. Need olid ilmselt mõeldud söögiks tema „kongikaaslastele” vikunjadele, kuid pildilolev nandu kugistas meie nähes mitu suurt porgandit ning pidas neid ilmselt üsnagi maitsvateks. Veidike raske oli ju nokaga ümmargust porgandit võtta ning hambaid lindudel teatavasti ka pole, mistõttu tuli porgand tervena alla neelata. Kui üks porgand alles mööda pikka söögitoru pugu poole laskus (allapoole liikumine oli kaelal hästi jälgitav), kugistas lind juba järgmist… Huvitav, kas see oli tal igapäevane lõbustus või oli ta porgandite maitsvuse ja kasulikkuse alles hiljuti avastanud?

'Sebra' teel
Aafrikasse juhatab teed muidugi sebra.
Magavad lõvid
Loomade kuningad laisklemas.

Aafrika loomad olid enamasti kolitud kokku loomaaia ühte nurka. Nojah, ega neid väga palju ei olnudki: lõvid, gepardid, paar liiki ahvilisi (mandrillid, surikaadid, gelaadad). Ja linnud. Aafrika linde oli päris mitut sorti (nii papagoisid kui ka muid), huvitavaks tegi väljapaneku asjaolu, et lisaks tavapärasele majasisesele väljapanekule oli osa lindudest lageda taeva all. Muidugi võrkudega kaetud alas, kuid vähemalt teoreetiliselt oli võimalik meelitada linde endale käele lendama või pähe sittuma. Muide, soojamaa suurloomade juures ei hakanud silma mingeid püsivamaid talvekortereid. Kas loomad viidi kuhugi mujale talvituma, ehitati/toodi mingid ajutised ulualused või mine tea, olid need varjualused nii hästi maskeeritud, et sugugi silma ei hakanud. Igatahes sel maikuu päeval, kui meie Herbersteini loomaaeda külastasime, olid kõik soojamaa asukad kenasti õues ja nautisid palavat ilma. Kuumus ei meeldinud niiväga muidugi polaarhuntidele, kuid nemad leidsid veidike lohutust varjus lesimisest ja lõõtsutamisest.

Kangurlind oksal
Linnuke kangurlindude seast, kellel eestikeelset nime veel pole (ladina keeles Euplectes orix, saksa keeles Oryxweber, inglise keeles orange bishop).
Gepardid
Gepardid sööki ootamas.

Peale loomaaia oli Herbersteini kompleksis ka silmapaistev keskaegne loss koos juurdekuuluvate aedadega. Aedu on mitmeid, nii regulaarstiilis iluaedu piinlikult täpselt pügatud muru ja hekkidega ning täiusliku värvide harmooniaga roosipõõsastega kui ka lihtsaid rohtaedu, kus tutvustatakse mitmesuguseid kohalikke ning eksootilisi maitse- ja ravimtaimi. Lossi kõrvalhoonetes on koha leidnud endisaegsete tööriistade väljapanek ning Kunsthaus — endises laudas asuv kolmekorruseline näitusemaja pidevalt vahetuva modernse kunsti väljapanekuga.

Alates 2004. aastast lisab lossikompleksile kaasaegset aurat (st. mõjub nagu valge vares, loodetavasti taotluslikult) modernne klaasist ja plekist Gironcoli muuseum. Bruno Gironcoli (1936–2010) oli tunnustatud Austria kaasaegne kunstnik. Hoone täidavad tema skulptuurid, mis on küll väga „modernsed”, kuid siiski tunduvad pigem kunstiteostena (milles motiivide leidmiseks ei pea end pilve tõmbama), eriti võrreldes Grazi „sõbralikus tulnuka” ülimalt abstraktse väljapanekuga. Enamik skulptuuridest on aukartustäratavate mõõtmetega ning valmistatud metalli-plasti segatehnikas.

Sisehoov
Vaade lossihoovile.
Täistopitud hai
Haikala topis võlvistiku all rippumas.
Väravakaunistused
Sissepääsu lossihoovile ehivad suurepärased kaunistused.

Loss/kindlus rajati siia juba 1230, kohta kutsuti rajaja Herwig von Krottendorfi järgi Herwigsteiniks. Herbersteinide perekonna valdusesse läks see loss 1290, alates sellest ajast on tehtud arvukaid juurde- ja ümberehitusi, nii et praegune kuju saavutati alles XVII sajandi lõpuks. Renessanslik lossiõu, mille tellis Antonio Solarilt Johann Maximilian von Herberstein, oli üks viimaseid täiendusi, valmides 1667.

Ka praegu on loss perekonna omanduses, siin elab 21. generatsioon von Herbersteine. Lossis paiknevad nende eluruumid, kuid näitusesaalidele, restoranile ja loomaaiale on ligipääs kõikidel inimestel. Lisaks Herbersteini lossile oli XX sajandiks suure perekonna valduses ka mitmeid muid losse ja kindlusi nii tänapäeva Austria territooriumil kui ka mujal. Impeeriumi lagunedes kaotasid nad enamiku oma valdustest (viimane kaotus oli Schloss Eggenberg, mis riigistati 1939 ja anti Universalmuseum Joanneumi käsutusse), tänapäevaks on järgi jäänud vaid algne Schloss Herberstein koos ümbritseva 700 ha maaga. Avalikke ruume (kabel, rüütlisaal jt.) on võimalik ka üürida erinevate ürituste korraldamiseks — kuigi kabeli kohta ütles meie giid, et nii sünges kohas (maalingud olid Püha Jüri teemal ja üsnagi tumedates toonides) vaevalt et keegi end laulatada laseb ;-).

Erinevalt näiteks Orava ja Riegersburgi kindlustest asub Herberstein üsna tasasel maal, kuid kolmest küljest piirab seda Feistritzi jõgi oma sügava kanjoniga, neljandas küljes oli vallikraav. Nagu igal korralikul kohal on ka Herbersteini lossil oma kodulehekülg.

Omanäoline on autentne haitopis, mis pärineb Vahemerest, kust Johann Joseph von Herberstein, Malta rüütlite pealik, selle XVII sajandil kodumaile saatis. Tolleaegsete uskumuste järgi peletavat hai eemale kurje kummitusi, sestap riputati see lossihoovi suubuvasse võlvkäiku.

Raudrüü
Selline varustus oli kasutada lossiisandal …
keskaegsed käsirelvad
… ja selline talupoegadel-sõduritel.

Lossi siseruumides on välja pandud huvitavaid lossiga ja selle asukatega seotud esemeid. Esimesel korrusel asuvates ruumides on näiteks eksponeeritud keskaegset relvastust, nn. sadulate hall annab ülevaate mitesugustest sadulatest. Siin on mitukümmend sadulat, nii meeste kui naiste mudeleid, mõeldud nii hobuste kui ka kaamelite seljas ratsutamiseks. Galeriides ja hallides ripuvad seintel jahitrofeed.

XVII sajandist on pärit ka suursugune Rüütlisaal, mida tänapäevani kasutatakse pidulike sündmuste tähistamiseks. Saalis asub suur 1615. aastast pärinev kamin, mille kinkis Alexander von Herbersteinile paavst Paulus V. Siin paikneb ka ulatuslik väljapanek Herbersteini perekonna sugupuust ja vappidest, kuulsamad pojad ja tütred on esindatud portreemaalidega.

Üheks kuulsaimaks Herbersteini soost isikuks loetakse Sigmund von Herbersteini, kes elas aastatel 1486–1566 ning oli diplomaat Habsburgide teenistuses, rännates palju ringi Ida-Euroopas. Ta avaldas 1549. aastal raamatu Rerum Moscoviticarum Commentarii, mis andis ülevaate tema Venemaa-reisidest. Raamat olevat olnud tolle aja kohta innovatiivselt väga tõetruu. Selle raamatu autor sai suurima lugupidamise osaliseks nii Euroopas (kus sedalaadi infot vajati) kui ka Venemaal (aastal 2000 avati Moskvas talle isegi ausammas). Legendi järgi pääses Schloss Herberstein pärast II maailmasõda Nõukogude Armee poolt rüüstamisest vaid seetõttu, et üksuse komandörile oli Herbersteini nimi tuttav justnimelt tema Venemaad käsitleva raamatu järgi.

Maalingutega kapp
Iidne kapp lossi kõige vanemas osas.
Maalingutega kapi detail
Kapi detail (võitlus­stseen).
Vapiga portselannõud
Perekonna­vapiga sööginõud.

Teisel korrusel paiknevad igapäevases kasutuses olnud toad. Väljapanek annab ülevaade lossielust, seda nii härrasrahva poolel (salong, buduaar, magamistoad, muusikatuba, ka lastetuba) kui ka teenijate poolel (köök, toatüdruku tuba ja teised ruumid). Varasemal ajal elas ja teenis lossis umbes 30 teenijat. Igasse kambrisse on püütud kujundada õhustik vastavalt toa otstarbele ja ajajärgule (üldiselt XIX sajand). Lisaks on veel saalid, kus demonstreeritakse Herbersteinide perekonna portselani, pärit nii Hiinast, Jaapanist kui ka Euroopast. Perekondliku vapiga serviisis on kokku umbes 2500 eset, jätkus ka tõsisteks pidudeks 250le inimesele!