Riegersburg
Riegersburg (Burg Riegersburg) oli järjekordne „vallutamatu” kindlus, mis asub samanimelises külas Steiermarki idaosas. See oli meie Grazi-ümbruse radiaalretkedest kõige rohkem itta viinu.
Kindlus on rajatud vulkaanilise päritoluga künka (absoluutkõrgus 482 m, suhteline kõrgus ligi 200 m) tippu. Nõlvad on sellel järsud, tippu jõudmiseks on vaid paar üsna suure kaldega teed (tänapäeval võivad „vallutajad” kasutada jalavaeva vähendamiseks lifti). Need on vägevad looduslikud eeldused, millele on lisandunud inimkäte poolt rajatud lisakindlustused. Enne künka tipus olevale platoole jõudmist peab läbima veel viis väravat/kaitseliini, peakindlus/loss on kaitstud lisaks vägevaile müüridele ka kahe vallikraaviga, müürid on ka kogu platoo/eeskindluse ümber, kogupikkusega ligi kolm kilomeetrit (seega pikem kui Tallinna linnamüür), tugevduseks rajati veel üksteist bastioni. Kindlustatud ala pindala on ligi 15 hektarit, seda on peetud „kogu kristliku maailma vägevaimaks kindluseks”. Loomulikult ei olnud selline „hambuni relvastumine” ainult lossiisandate vägevuse näitamiseks, tegemist oli siiski piirialal oleva kindlusega, mida eri aegadel on endale himustanud nii ungarlased kui ka türklased. Türgi impeeriumi hiilgeaegadel XVII sajandil oli Türgi-Austria piir siit vaid 20 kilomeetri kaugusel ning ümbruskonnas toimus mitu suurt lahingut. Sellistel segastel aegadel pakkus kindlus varju nii lossiisandale ja tema varanatukesele kui ka ümberkaudsetele talupoegadele, kes ohu korral Riegersburgist varju otsisid.
Kaevamised on tuvastanud Riegersburgil inimasustuse jälgi juba 6000 aastat tagasi, sellest ajast on siia korduvalt ehitatud kindlustatud tugipunkte. Esimesed kirjalikud teated siia rajatud kindlustusest on aga alles aastast 1138, mil Rüdiger von Hohenberg rajas siia kutsutud kindlustatud punkti, mille nimeks sai tema järgi „Ruotkerspurch“. Riegersburgi nimi ilmub juba 1142. aastal, kui kindluse omanikuks oli Hartnid von Traisen-Ort. Omanikud vaheldusid ning mingil ajal oli künka otsas lausa kaks sõltumatut valdust/kindlust: Kronegg põhjaosas (seal, kus praegune loss asub) ja Lichteneck (praegune eeskindlus) künka lõunaosas. Neile rajati ka kaks eraldi juurdepääsu. Kaks valdust ühendati 1420. aastal, kui hertsog Ernst vallutas madalama kindluse ning sundis ka Kroneggi kaitsjad alistuma. Sellest ajast ei ole Riegersburgi enam keegi suutnud jõuga alistada.
Suuremad laiendustööd toimusid XVI sajandi lõpul, kui kindlus oli vabahärra von Stadli valduses. Sellest ajast pärinevad lossi hilisrenessanslikus stiilis esindusruumid, eeskätt rüütlisaal (19×8×6 m, puidust seina- ja laekaunistustega).
1648. aastal läks loss koos kindlusega Elisabeth Katharina Wechsleri (abiellunult vabaproua (paruness) von Galleri) (ka „Gallerin”) valdusesse, kes kujundas sellest Steiermarki (ja kogu Austria) vägevaima kindluse. Tema tehtud lossi juurdeehitused olid barokkstiilis, neist suurejoonelisim kindlasti uhke valge saal (algselt suvine söögisaal).
1822. aastal ostis kindluse Johann Josef von und zu Liechtenstein ning see on tänapäevani tolle vüstliku perekonna valduses. Kuna loss on kohandatud muuseumiks, siis praegune omanik printsess Annemarie von und zu Liechtenstein elab all külas, kuid lossi hoolduse eest hoolitseb ta endistviisi koos poegade Emanueli ja Ulrichiga. Lossi 108 ruumist on külastajatele avatud vaid 24, kuid ka need annavad päris korraliku ülevaate nii lossist ja selle isandatest (emandatest) kui ka nõidadest (lähemalt allpool). Loomulikult (ilma ei kujuta ju üht keskaegset lossi ettegi) on uudistamiseks pandud välja valik keskaegset ründe- ja kaitsetehnikat: mõõgad, kilbid, raudrüüd, odad, ammud jamisiganestapariistadsealveelolidki. Lisaks püsiekspositsioonile korraldatakse siin aeg-ajalt ka keskaegseid vaatemänge (rüütliturniire) ning jahikullide demonstratsioonesinemisi. Eeskindlus ja bastionid on 10 ha ulatuses kaetud viinapuudega, sinna on rajatud ka I Maailmasõja memoriaal. Kindluse kaljuseinale on rajatud ronimisrada (Klettersteig).
Lossiõuel paikneb suure rattaga kaev, kustkaudu saab kasutada 26 meetri sügavusse veepaaki kogutud veevaru. Lisaks praktilisele ülesandele (varustada kindluse asukaid veega, eriti piiramise ajal) on siin näha ka ilmselt hilisemast rahuajast pärit ilustust. Kaev on pealt kaetud sepistatud struktuuriga, mis sisaldab palju erinevaid figuure ja ornamente. Kõikide nende traatide ja figuuride vahel pidada olema ka üks hobuseraua kujutis ning legendi järgi pidi neiu, kes selle hobuseraua üles leiab, veel aasta jooksul mehele saama.
Suur osa väljapanekust on pühendatud nõidadele ja nõiaprotsessidele. Mitu ruumi on täidetud nõidade kujudega, üks tuba on kujundatud kohtusaaliks, on ka audiovisuaalseid eksponaate nõidadest. Ülevaate saab ka nõidade piinamis- ja hukkamismeetodeist, välja on pandud ka infot nõiaprotsesside kohta laiemalt, sealhulgas Malleus maleficarum (Der Hexenhammer ehk Nõiahaamer) — nõidu, nõidusi (nõidade tegusid) ja nõiavastast võitlust kirjeldav raamat aastast 1487, autoriks inkvisiitor Heinrich Kramer. Kuigi inkvisiitorid seda teost ei kasutanud (ja isegi põlgasid), oli sel siiski suur menu ja mõju keskaegse Euroopa maailmapildile ja toimuvatele nõiaprotsessidele.
Näitus on ajendatud ja suuresti ka pühendatud Feldbachis (küla Riegersburgi naabruses) 1675. aastal toimunud suurele nõiaprotsessile, kus oli ligi sada kohtualust. Neile pandi süüks tugevaid rahetorme (ja üldist halba ilma), mis hävitas põllusaake, samuti katku ja haiguste levitamist ning kaetamist. Kuid lähikonnas elas ka teistsuguseid nõidu, näiteks „Blumenhexe“ (lillenõid) ehk Katharina Paldauff, keda süüdistati nõiduses, kuna tema aias hakkasid lilled õitsema varem, kui teistes ümbruskonna aedades … Kaartidelt Steiermarkis toimunud nõiaprotssside asukohtade ja toimumisaegadega on näha, et suurem nõiajaht toimus XVII sajandi lõpul Leopold I valitsusajal.
Mäe otsast alla ronides tegime lühikese vahepeatuse ka lähedalasuvas šokolaadipoes. Õigupoolest oli see Zotter Schokoladen Manufaktur GmbH tehas, kus lisaks poele sai vaadata ja maitsta ka tegelikku šokolaadikeetmist. Meie tootmispoolele ekskursioonile ei läinud, kuid ka poeosa oli vaatamisväärsus omaette — mitu suurt seina olid täis erinevaid šokolaaditooteid (peamiselt tahvelšokolaadi). Valida võis erineva kakaosisalduse, kakaoubade päritolumaa, ausal teel saadud kakaoubade sisalduse või lihtsalt maitselisandite järgi. Suu sai igatahes tükiks ajaks magusaks.
