Österreichisches Freilichtmuseum
Austria Vabaõhumuuseum ehk kohalikus keeles Österreichisches Freilichtmuseum asub Stübingi nimelises külakeses (ühe kaardi peal ka Kleinstübing) paarkümmend kilomeetrit Grazist põhja suunas. See on suurim omataoline vabaõhumuuseum Austrias, kus on esindatud on kõik Austria regioonid Burgenlandist kuni Vorarlbergini. Sarnaselt Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga on ka Stübingis tegemist originaalhoonetega, mis on algses asukohas demonteeritud ning seejärel muuseumi territooriumil hoolikalt üles ehitatud. Esindatud on nn. talupojaarhitektuur — ehitised pärinevad maapiirkondadest ning arhitektuurne areng lõpeb kuskil XX sajandi algaastail. Alates asutamisest 1962. koondab ja säilitab muuseum nii arhitektuuri kui ka teisi rahvakultuuri elemente: töövõtteid, tooteid ja muud (olles seega põhimõtetelt üsna sarnane Eesti Vabaõhumuuseumiga). 60 ha suurusel maa-alal on sadakond originaalhoonet.
Muuseum asub üsna kitsas Enzenbachi oja orus, sissepääs on all Muri jõe ääres, sealt vonkleb pikk ja kitsas ekspositsioon ülesmäge. Peamine org on vaid 50-70 m laiune, siin-seal hargneb ekspositsioon ka kõrvalorunditesse, külgedel kõrguvad metsaga kaetud mäenõlvad paarsada meetrit kõrgemale (absoluutkõrguseni 700 m). Selline asukoht võimaldab loomuldasa grupeerida erinevate liidumaade/regioonide hoonestust ning anda hästi edasi nende suhtelist paiknemist lauskmaal, eelmäestikes või kõrgmägedes. Loomulikult ei ole Steiermarki südames, Grazi külje all, võimalik ühtviisi hästi edastada kogu Austria vaheldusrikast loodust Doonau-äärsetest tasandikest kuni Alpideni, kuid Munamäe-mõõtu mäkketõusul sai hea ülevaate erinevate piirkondade ning ajajärkude arhitektuursetest erisustest.
Palju infot (plaan, info iga eksponaadi kohta jne.) võib leida muuseumi kodulehelt http://www.freilichtmuseum.at/, kahjuks ainult saksakeelsena.
Kõige arvukamalt on muuseumis esindatud erinevad Steiermargi hooned. On need ju kõige lähemalt toodavad, ilmselt ka suur osa külastajatest on lähialadelt. Esindatud on mitmesugused taluhooned, abi- ja tootmishooned (vankrikuur, sepikoda, eraldiseisev küpsetusahi, aidad/laudad), aga ka kool, kabel, tuletõrjekuur ja vürtspood, kust võis leida kõike, mida talupidajal vaja võis minna.
Vasakpoolsel fotol olev üheksa meetri kõrgune tornike on rekonstruktsioon XIX sajandil Grazi lähistel Schaftalbergi külas püstitatud tornist. Torni tipus on kell, mida helistati tulekahjude või lähenevate loodusõnnetuste korral, et külaelanike tähelepanu igapäevaaskeldustelt tähtsamate asjade juurde tuua. Sarnase funktsiooniga, kuid madalam kellatorn on muuseumi toodud ka Burgenlandist.
Vesiveski on kohale toodud Winkl-Boden bei Pöllau nimelisest külakesest kus see töötas XVIII sajandist kuni muuseumisse transportimiseni 1965. aastal. See on multifunktsionaalne veski, mis sisaldab nii veskikive vilja jahvatamiseks kui ka pressi/tampi linaseemnetest õli pressimiseks. Kuna Stübingi muuseum asub mägede vahel oja orus, siis on siin kenasti eksponeeritud teisigi vee jõul töötavaid agregaate, näiteks saeveski ning mitu jahuveskit. Kõik vesirattad ja mehhanismid on seejuures töökorras ning hoonete sisemuses võib vaadata, kuidas saeraamid aeg-ajalt tööle hakkavad (kuna suurvesi oli meie külaskäigu ajaks juba läbi, siis töötasid vesirattad katkestustega, pööreldes vaid siis, kui kopad piisavalt vett täis olid kogunenud).
Alam-Austria (Niederösterreich) on riigi suurim piirkond nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Mägesid siin ei ole, vaid lauged künkad, mis pigem soosivad põllumajandust, eeskätt viljakasvatust.
Fotojäädvustus on tehtud XVII sajandist pärinevast Dreikanthofist nimetusega Brachhuber, mille algasukoht oli Rammelhof bei Arbesbachis Alam-Austrias. 20×20 m suuruse põhiplaaniga graniidist ja puidust hoone on ühekordne, elu- ja laudahooned asuvad üksteise vastas üle õue, kolmandas küljes on küün jms. abiruumid. Neljandas küljes ei ole maja, on vaid müür väravaga (siit ka „kolmkanthoone” nimi).
Siin ja paljude teiste talude juures torkas silma, et need on eksponeeritud koos ilu- ja rohtaedadega (ja kohati ka viljapõllulappidega). Aiad olid väikesed (mõistetav, sest need on ikkagi talu-, mitte lossiaiad), mõni lillepuhmas ning ca 5×5 m suurune söögi(maitse-)taimede kasvuala.
Ülem-Austria (Oberösterreich) on liidumaa, mis asub Alam-Austria ja Salzburgi vahel, piirnedes põhjast Saksamaa ja Tšehhiaga ning lõunast Steiermarkiga. Nagu näha kõrvalolevalt pildilt, on see piirkond rikkam, ehitati ka kivist taluhooneid ning kaunistati neid maitsekate motiividega.
Ülem-Austria Vierkanthof (vrld. ka Dreikanthof, mõlemad on tüüpilised Doonau-äärse stiili esindajad) on suurimaid Austria talutüüpe, kus kahekorruselise hoone neli tiiba asetsevad ümber ruudukujulise õue. Muuseumis olev talu pärineb St. Ulrich bei Steyrist ning on rajatud XVIII sajandi alguses. See on iseloomulik oma stiili esindaja, kuigi kaugeltki mitte suurim ega võimsaim (hääl publikust arvab, et suuremaid majakolakaid ei viitsitud lihtsalt üle mägede muuseumisse vedama hakata …). Välisseinad on kaetud alumisel korrusel sgrafiito-tehnikas krohviga, teisel korrusel on kasutatud nn. rooma müüriladu, kus osa kive on laotud kalasabamustrilise joonise alusel. Kuigi ka siseruumid on kenasti kaunistatud ning üsnagi kaasaegse mööbliga (võrreldes nt. Steiermarki suitutaredega) sisustatud, on köögikolle ikka veel ilma korstnata. Parempoolsel pildil kujutatud mahlapress asub ühes kompleksi majandusruumis.
See valge kivist rist pärineb Kärntenist. 1679. aastal püstitati see St. Martin am Krappfeldi, 1989 toodi Stübingi muuseumi. Kaheksatahulise kivialuse peal on lihtne puitrist, mille kohal sindelkatus (katusel veel teinegi rist).
Tirool (Tirol) on mägine liidumaa Austria lääneosas, praegusel ajal on ajaloolise Tirooli lõunapoolsed alad liidetud Itaaliaga. Hanslerhof pärineb aastast 1660. Sellised talud olid erinevate variatsioonidega levinud suures piirkonnas Jenbachi (Tirool) ja Schladmingi (Steiermark) vahelisel alal, kuid ka mitmetes Baierimaa osades. Majatüüp pärinebki juba XIII sajandist, kui baierlased asusid alpiorge koloniseerima, seda peetakse optimaalseima konstruktsiooniga puithooneks Alpides. Tegemist on ühe hoonega, mis mahutab nii inimeste elutube kui ka majapidamisruume (lauta). Allkorrusel asub (korstnata) köök, kaks kambrit ja kaks aidaruumi. Magamisruumid on ülakorrusel. Lauta pääseb otse eluruumidest (nagu eesti rehielamutes aitasid ka siin loomad eluruume soojas hoida).
Vorarlberg, Austria liidumaadest läänepoolseim ning mägiseim, on ülejäänud Austriast kõrgete ahelikega eraldatud ning elas muuseumis kujutatud pastoraalsel ajajärgul üsnagi omaette elu (1918 taheti isegi Austriast lahku lüüa ning Šveitsiga ühineda!). Fotol olev hoone on nn. Bregenzerwald Alphütte, 20×30 m suurune piimatööstus, mis pärineb ca 1700 m kõrguselt Mittelargeni alpiaasalt (Alm) Bregenzerwaldist. Ehitatud aastal 1641, muuseumisse toodud 1978. Kogu katus ja seinad on kaetud sindlitega, katusel on neid üle 50000 (viiekordne kate!) ja seintel lisaks veel 25000.
Kuni 1977. aastani oli see suvekoduks 80 Schwarzenbergi küla lehmale. Hoone äärtes on laudaosad, keskel meierei, mis töötles iga päev 750 liitrit rammusat alpiaasadelt pärinevat piima juustuks. Katuse all olid tööliste magamisasemed ja kambrid toiduvarudele. Tööd oli siin parasjagu. Neli-viis inimest (ainult mehed!) töötasid juba alates kella neljast hommikul — lehmade lüps kaks korda päevas, hooldus, juustuvalmistamine (Bergkäse — mägijuust). Suveperioodil, umbes 100 päeva jooksul, produtseeris selline toomisüksus kuni 200 juusturatast.
Lõpetuseks veel mõned silmajäänud detailid erinevate hoonete küljest:
