Lurgrotte
Teine (ja sugugi mitte viimane) retk maa alla sai teoks Austria suurimasse tilkekivikoopasse Grazist 25 km põhjas. Lurgrotte on tekkinud Lurbachi uuristustöö tulemusena lubjakivisse. Kogu koobastik on 6 km pikkune, asudes Semriachi ja Peggau vahel, selle maa jooksul langeb ojasäng 200 m võrra. Koopasse on võimalik pääseda mõlemas otsas asuva suudme kaudu, seal valitseb aastaringselt temperatuur +9 °C ja suhteline õhuniiskus 97–98%. Meie külastasime Semriachi poolset koopaosa.
Maa peal oli kätte jõudnud kena hommik. Olime vihmase öö veetnud telkides (mõni neist osutus läbitilkuvaks …) ja nautinud maitsvat hommikusööki, kuid Lurgrotte juurde jõudes ning Führungi algust oodates (omapäid uitajaid koopasse ei lubatud) hakkas jälle vihma tibama, nii et maa alla vihmavarju minek tundus igati hea mõttena. Siiski, ka maa all tilkusid koopavõlvid, sest tegemist oli ikkagi tilkekivikoopaga. Õnneks tilkus vett krae vahele siiski vaid vähesel määral ja see ei seganud üldse nautimast arutut hulka tilkekivimoodustisi.
Koopa kaljusse uuristanud Lurbachi võib näha voolamas Semriachi-poolse sissepääsu kõrval, turistimarsruut ojaga maa all ei ristunud. Meie külastuse ajal, hiliskevadel, oli tegemist üsna rahuliku ja väikese ojakesega, kuid ilmselt varakevadel tulvavad siin mägede lumesulamisveed ning koopas on tunduvalt vesisem. Maa all ootas meid umbes kilomeetrine, 70 minutit kestev jalutuskäik turistirajal, mis oli valgustatud ning järsemates kohtades piirete ning treppidega varustatud. Valgustatud olid ka koopa peamised huviväärsused — suured tilkekivisambad, -kardinad, stalaktiidid ja stalagmiidid. Retke juhtinud giid oskas kaasakiskuvalt rääkida nii koopast kui ka stalaktiitidest/stalagmiitidest (nii nende üldisest tekkeloost kui ka kohalikest silmapaistvad moodustistest, mis kõik saanud ka iseloomulikud nimed), kuid kahjuks jäi suurem osa tema jutust puuduliku saksa keele oskuse tõttu arusaamatuks.
Lurgrotte on üsna hästi ligipääsetav (tänapäeval viib vähemalt Semriachi poolt sinna kena asfalttee, Peggau-poolne ligipääs peaks veelgi lihtsam olema), seega on sellise koopa olemasolu teada juba ammusest ajast. Kirjasõnas on Lurgrottet mainitud esmakordselt 1822, kuid näiteks pilte ja jooniseid on teada mitusada aastat varasemast ajast. Põhjalikumalt hakati koobast uurima XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Peggau-poolne sissepäss avastati 1894 (oli siis vee all), 1913. aastal alandati veetaset 7 meetri võrra ning nüüd pääseb ka sealt otsast koopasse kuiva jalaga. 1935 läbiti esmakordselt kogu tee Semriachist Peggausse.
Esimesed retked giidi juhendamisel toimusid 1895, hiljem on rajatud korralikud jalutusteed, mis küll korduvalt on üleujutuste poolt hävitatud. 1975. aastal toimunud üleujutus on teinud võimatuks ka (erivarustuseta) turistide liikumise kogu koopa pikkuses Semriachist Peggausse, veevood hävitasid siis ka palju stalaktiite ja stalagmiite. Viimane suurem üleujutus toimus vaid paar aastat tagasi. Koopa sissepääsu juures asuva väikese majakese, kus sai ennast soojendada ning nänni osta, seinal oli aukartustäratavas kõrguses kriipsud koos aastaarvudega, mis näitasid uputuste maksimaalset veetaset.
Võib-olla ei ole kogu koopa pikkust taas läbitavaks muudetud põhjusel, et mõlema sissepääsu eest hoolitseb ning ekskursioone korraldab erinev ettevõtte. Semriachi sissepääsu juures ootas meid Schinnerlite perekonnafirma, kus koopa giididena toimetasid isa ja tema kolm poega, Peggau-poolset otsa haldab klubi. Ka kodulehti on Lurgrotte koopal kaks: Semriachi poolse sissepääsu veebileht asub aadressil http://www.lurgrotte.at/ ja Peggau-poolne ots aadressil http://www.lurgrotte.com/.
Lisaks stalaktiitidele on kindlasti vaatamist väärt ka Großer Dom (suur võlvsaal), koobastiku suurim kamber, mille mõõdud on umbkaudu 120⨯80⨯40 m, tegemist on ühe suurima loodusliku koopasaaliga Euroopas. Lisaks tavapärastele retkedele korraldatakse suviti seal ka kontserte ning multimeediaetendusi. Võrreldes muude Lurgrotte osadega on valgustus siin paremini ja huvitavamalt korraldatud, ekskursioonijuht demonstreeris ka mõningaid dramaatilisi valgusefekte. Talviti korraldatakse lisaks tavapärastele tunnistele ekskursioonidele ka pikemaid, 5–6 tundi vältavaid retki karbiidlampide valguses.
Väike galerii mõningatest Lurgrotte kummalistest vormidest:
