Graz-Umgebung
Vaata reisifotosid kaardil.
Graz-Umgebung (Grazi ümbrus) on Bezirk (omavalitsus) Steiermarki liidumaal. Nagu nimigi ütleb, asub see rõngana ümber Grazi linna. Linnas asub ka Umgebungi administratsioon, mistõttu Graz-Umgebung on ainus omavalitsus Steiermarkis, mille administratiivkeskus ei asetse selle valla piires — Grazi linn moodustab nimelt omaette omavalituse. Piirkonda jaotub 57 külaks, kokku elab seal ca 140000 inimest (nii nagu kogu Austrias, on asustus üsna ühtlaselt jaotunud, enamus inimesi elab külades, mitte linnades).
Kuna meil oli auto istumise all, siis jäi Graz meile veidi kitsaks ning tegime mitmeid retki ka Grazi lähiümbrusesse. Ja muidugi kulgesid ka kõik Grazist eemale viivad sõidud läbi selle piirkonna, nii et lisaks salvestus ajju veel autoaknast nähtud pildikesi.
Pikema, ööbimisega retke tegime Deutschfeistritzi piirkonda. Kõigepealt sõitsime autoga Kleinstübingisse, et tutvuda Austria Vabaõhumuuseumiga. Seal kulus parem osa päevast, nii et õhtupoolikul, kui muuseumi sulgema hakati, asusime ööbimispaiga otsingutele. Ööbimiseks olid meil telgid ühes võetud, kuid lähikonnas ei tundunud olevat ühtki sobilikku platsi (päris suvalisse kohta metsa alla ei riskinud me telkima minna, kuna teades austerlaste seadusekuulekust ei oleks see pruukinud väga hästi lõppeda). Lõpuks saime kaubale Königgrabeni külakeses oleva Gasthof Bernthaleri võõrastemaja perenaisega, et võime telkida tema õues. Algul oli ta küll kaunikesti üllatunud ning pidime talle hulk aega selgitama, mida me teha tahame, sest sealkandis telkivat vaid lapsed …
Kui öömaja osas oli kokku lepitud ning telgid püstitatud, siirdusime külavaheteed mööda edasi. Kui viimased majad selja taha jäid, suundus tee Hinkelwaldi (kohalikku metsa), kena asfalttee muutus pinnaskattega metsateeks ning edaspidi pigem (metsaveotraktori) rajaks, mis ikka edasi ülesmäge rühkis. Läksime seda teed mööda edasi seni, kuni hämarduma hakkas. Kuna ilm oli sombune ja aeg-ajalt tuli ka kerget seenevihma, siis hakkasid loomariigi esindajatest silma pigem niiskemat ilma armastavad eksemplarid. Eesti suguvendadega võrreldes hiiglaslikud nälkjad (neid kohtasime hiljem ka teistes piirkondades), vaskuss ning salamandrid neist vast meeldejäävaimad. Ja pöögimetsa all tundus kasvavat alpikanni lehekesed, silmata võis teisigi tuntud ja tundmatuid taimi.
Tee kulges väikese oja kaldal ning jälgis üldiselt oja käänakuid. Nagu sealkandis tavaline, oli oja uuristanud lubjakivi sisse omale sängi, kus astangutel asusid väikesed kosekesed. Seega oli harjumuspärane pidevalt kuulda veevulinat. Tagasiteel aga korraga oli see vulin kadunud. Rajalt kõrvale metsa vahele asja lähemalt uurima minnes selgus huvitav nähtus: oja säng oli täiesti kuiv, selle keskel aga tavaline hall kanalisatsioonitoru. Natuke maad tagasi ülesvoolu minnes jõudsime ka kohani, kus vesi torusse suunati. Seda oli ilmselt tehtud remonttööde lihtsustamiseks, kuna lähemal vaatlusel selgus, et mitmed koseastangud olid inimtekkelised ning ilmselt vajasid need müürseppade hoolitsevat kätt, mistarbeks ojaveed ka kanaliseeriti.
Järgmisel päeval, pärast väga maitsvaid õhtu- ja hommikusööke võõrastemajas, sõitsime edasi Lurgrotte suunas. Kuna päev oli vihmane (peale Poolat läbides saadud vihmasaraka oli see kolme nädala jooksul ainuke tõsisem sadu päevasel ajal), siis oli retk maa alla üsnagi teretulnud. Järgnevalt ongi eraldi lehtedel toodud rohkem pilte ja juttu mõnest silmapaistvamast kohast Graz-Umgebungis.
