Kopalnia Soli Wieliczka
Esimene vaatamisväärsus meie reisil oli Kopalnia Soli „Wieliczka” ehk Wieliczka soolakaevandus. See on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud objekt, mis asub Wieliczka linnakeses Krakowi külje all Poola lõunaosas (piirkonnas, kus lauskmaa just hakkab mägiseks muutuma).
Wieliczkas on maapõuest soola saadud juba aastatuhandeid, kuid enamiku sellest ajast on piirdutud „passiivselt” soolvee ammutamisega allikatest ja hiljem süvendatud kaevudest (maapinnal aurutati soolveest välja kristalliline sool). XIII sajandil avastati, et vesi muutub soolaseks kivisoola kihtidest läbi voolates, alates sellest ajast on põhiliseks saanud kivisoola kaevandamine, alguses vaid kirkadega, hiljem lõhkeainete ning mehhanismide kaasabil.
Üheksa sajandi jooksul on kaevandatud umbes 7,5×106 m3 soola. Jõutud on 327 m sügavuseni (hmm, tagurpidi Munamägi?), kaevanduskäikude kogupikkus on enam kui 240 (teistel andmetel üle 300) km, mis jaguneb üheksa taseme vahel. Soolakihi paksus on 0,5–1,5 kilomeetrit, seda 5,5 km pikkusel alal. Lisaks arvukatele kaevuritele (kellest paljud hukkusid rasket ja ohtlikku tööd tehes) oli varasematel aegadel maa all ametis ka sadakond hobust, kelle ülesandeks oli käivitada soola tõstemehhanisme. Korduvalt on kaevandust laastanud tulekahjud, aga ka üleujutused, lõplik otsus kaevandus sulgeda võeti vastu pärast viimast suurt uputust 1992. aastal.
Alates 1996. aastast on kaevandus ainult turismiobjekt, tööstuslikku kaevandamist enam ei toimu (ilmselt on seda odavam Hiinas teha …). Samas, üle miljoni turisti teenindamine aastas on ilmselt piisavalt tulus äri. Ja seejuures rahvusvaheline äri, üle poolte turistidest on Poola piiride tagant, ekskursioone korraldatakse paljudes keeltes, kohapeal tekkis tunne, et soolatööstus on muudetud turismitööstuseks, mis toimis kui õlitatult. Lisaks tavapärasele külastusteenusele on võimalik nautida ka maa-aluse (135 m sügavusel asuva) spa teenuseid — meie seal küll ei käinud, kuid tegemist peaks olema soolakambritega par excellence.
Turistid sisenevad ja väljuvad kaevandusse läbi nn. Daniłowiczi šahti. See on pealtnäha justkui tavaline tööstushoone sajandi-paari tagusest ajast, ainult katusel veider kaadervärk, mis aeg-ajalt liikuma hakkas. Nime on saanud see rajatis Mikołaj Daniłowiczi järgi, kes oli kaevandusülem ajal, mil see šaht rajati (1635–1640). Seda on kasutatud nii soola kui ka inimeste transpordiks, praeguseks on selle sügavuseks 104 meetrit. Loomulikult pole see suure kaevanduse ainuke ühendus välismaailmaga, kokku peaks olema 26 maapinnani ulatuvat šahti, kui ainuke, millega tavaturistid tutvust teevad.
Kaevandusse laskumine toimus mööda puittrepi 378 astet esimesele kaevandustasemele („korrusele”). Varasemalt pidid treppi mööda laskuma õpipoisid ja algajad kaevurid, sellal kui kogemustega mehed läksid maa alla köie abil. Nüüd pidid kõik turistid (ikkagi õpipoisid …) võtma ette trepiastmed, et siis pärast maa-alust rännakut (ja oskuslikult tee peale paigutatud suveniiride- ning toidumüüjatest möödalaveerimist) sama šahti mööda juba lifti abil kolmandalt tasemelt taas maapinnale tõusta (tõstuki mehhanism oligi hoone katusel paistev imelik kaadervärk).
Õnneks/kahjuks oli aga turistide marsruut niivõrd tsiviliseeritud, valgustatud ja puhtaks klanitud, et ei kiivreid ega kaevurilampe ei pidanud kasutama, samuti ei pidanud muretsema riiete määrdumise pärast. Kaevanduskäigud ja -kambrid olid toestatud puittalade ja -lattidega, aga kohtades, kus paljastus kivisein, võis igaüks veenduda, et tegemist on kivisoolaga. Soolane maitse jäi suhu nii seinu limpsides kui ka rennides voolavat vett maitstes, seega oli vähemalt osa räägitavast jutust õige.
Kaevandus koosneb kambritest (mida on kokku üle 2350) ning neid ühendavatest käikudest ja šahtidest. Algselt olid need rajatud soola kogumise eesmärgil, kuid nüüd on mitmed neist turistide jaoks korda tehtud, viitade ja selgitustega varustatud ning mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud.
Pärast 1697. a. maa-aluses kabelis möllanud tulekahju tekkis kaevuritel komme kujundada kivisoolast (varasemalt eeskätt religioosseid) skulptuure, sest tavapärane tuldvõttev kabelisisustus keelati. Aegamööda, eriti XX sajandil, see komme laienes ning nüüd oli kogu külastajatele avatud ala täis skulptuure ning terveid kambreid, mis pärast kaevandamise lõppu olid nikerdustega ning ohtrate ornamentidega kaunistatud.
Vägevaima elamuse pakkus Püha Kinga (ka Kunigunda, poola keeles Święta Kinga) kabel, mida ka katedraaliks kutsutakse, sest tegemist on suurimaga ligi neljakümnest maa-alusest kabelist. See asub teisel tasemel, 101 meetri sügavusel, ning on läbini majesteetlik, korraliku Eesti maakiriku mõõtu ruum (u 50×15 m põrandapinda, 12 meetrit kõrge), mida saab imetleda nii põrandalt kui ka ülevalt rõdult (kooriosalt).
Kogu kabeli sisustus, kaasa arvatud põrandaparkett, on nikerdatud välja kivisoolast peamiselt aastatel 1896–1963 kolme kujuri, Józef ja Tomasz Markowski ning Antoni Wyrodeki poolt. Nende gigantide töid täiendavad tänapäevani teised skulptorid, kes ikka veel lisavad uusi kujusid, nagu näiteks paavst Johannes Paulus II kuju aastal 1999. Saal on valgustatud suurte, soolakristallidest valmistatud lühtrite poolt, seintel on reljeefidena kujutatud piiblistseene, näiteks püha õhtusöömaaega, Kristus risti kandmas jt.
Kabeli altar on meisterlikult nikerdatud soolast (see on üks varasemaid osasid, Józef Markowski töö). Kesksel positsioonil on mõistagi soolakristallidega ümbritsetud Püha Kinga, altari ees on ka kahe põlvitava pühaku kujud koos suure krutsifiksiga, muidugimõista soolased. Lisaks põhialtar on ka paar väiksemat kõrvalaltarit. Giidi selgituste järgi ei toimu siin küll regulaarseid jumalateenistusi, kuid seda kabelit on võimalik reserveerida laulatuste jms. ürituste tarbeks.
Püha Kinga (1224–1292) on Poola ja Leedu kaitsepühak, kes olevat legendi järgi „süüdi” ka Wieliczka soolalademete avastamises. Nimelt Kinga, Ungari kuninga Béla IV tütar, kes oli vastu oma tahtmist pandud mehele Poola hertsogile Bolesław Wstydliwyle, oli üks ütlemata vaga ja vooruslik naisterahvas. Ta tahtis poolakatele head, ning et tol ajal veel polnud Poolas soolakaevandusi (??), siis palus ta oma isalt kulla ja hõbeda asemel kaasavaraks anda mõni Ungari soolakaevandus. Isa oligi lahkelt nõustunud, kui tütar suudab kaevanduse kaasa viia :-)
Aga Kinga oli kaval, ta viskas oma laulatussõrmuse kaevandusse (Ungaris) ning alustas pikka ja vaevalist rännakut tagasi Krakowisse. Tagasi Poolas, aga lasi ta Wieliczkas kaevata augu/kaevu, ning koos soolakamakatega tuli sealt kohemaid välja ka tema kuldsõrmus. Mispeale polnud poolakatel edaspidi enam soolaga probleeme, said seda suurtes kogustes ka teistele müüa (kuni 1/3 Poola kuningate tuludest tuli soolakaevandustest, peamiselt Wieliczkast). Ja Kinga kuulutati soolakaevurite kaitsepühakuks.
Turismituuri üks osa oli kuulata ka lugusid sellest, millised endisaegsed kuulsused kõik on varem Wieliczka kaevanduses käinud. Goethe, Kopernik, Mendelevjev, von Humboldt, Chopin, Piłsudski, lugematud kuningad ja kes nad seal kõik olidki. Kõige kuulsamatest on omakorda tehtud soolaskulptuure või nimetatud nende järgi kambreid. Nagu korralikule kaevandusele kohane oli igasuguseid käike ja kambreid väga palju, kuid meie giid oli tubli tööeesrindlane — kolmetunnisena reklaamitud külastuse suutis ta kiirkõnes ja jooksujalu läbi viia vaid pooleteist tunni jooksul.
Giid jättis oma grupi nänniputkade juurde maha, sealt edasi saime piiluda Warszawa kambrisse (noh, ega kamber pole just kõige õigem sõna ruumi kohta, mis on saadud 20000 tonni soola eemaldamisega mäepõuest), kus korraldatakse pidulikke üritusi kuni 600 osavõtjale ning einestada kõrvalolevas Witold Budryki kambris (mis oli märgatavalt väiksem) olevas söögikohas. Ja mõningase ootmise järel juba liftiga maa peale tagasi, et jätkata sõitu Slovakkia suunas.
Tavaturistidele näidatakse siiski vaid kolme protsenti kogu kaevandusest, tõsisematel huvilistel on võimalik tellida pikem ja põhjalikum retk (seda juba kaevuririietuses ning käsilaternatega), ehk kunagi tulevikus saab ka see läbi proovitud. Suur osa kaevanduskäike on siiski permanentselt vee all, nii et neisse on võimatu ilma sukeldumisvarustuseta siseneda. Samuti jäävad tavaturisti eest varjatuks vapustavad kristallikoopad, kus loomulikes koobastes asuvad/kasvavad suured, kuni 50 cm pikkused, soolakristallid (haliit), mitmesugused stalaktiitsed, -miitsed, karvjad, ja muude pentsikute kujudega kristalsed moodustised.
Veel palju rohkem pilte ning huvitavat juttu leiab selle tähelepanuväärse koha kohta aadressilt http://www.kopalnia.pl/.
