39°54'59,35"N 116°23'26,22"E
Ilmselt pea kõik 北京 külastavad turistid käivad ära endises keisripalees. Nii reserveerisime meiegi ühe päeva, et oma silmaga üle kaeda see (Purpurne) Keelatud linn ehk 紫禁城 . Hiina keeles kutsutakse seda tänapäeval küll enamasti 故宫 (Endine palee), täisnimega 故宫博物院 ehk Paleemuuseum.
Keisririigi ajal oli 紫禁城 Hiina riigi (see tähendab kogu maailma) keskuseks, 明 ja 清 dünastia keisrite residentsiks. Alates 1924. aastast on tegemist muuseumiga, kus eksponeeritakse nii lossi kui ka paljusid keiserlikke ja mittekeiserlikke esemeid, kokku üle pooleteise miljoni objekti.
Palee rajati 1406-1420, praegu on kompleksis ligi tuhat hoonet ja pindalaks 72 hektarit (võrdluseks: Tallinna vanalinn ilma Toompeata võtab enda ala vähem kui 30 hektarit!). Kuna Keelatud linn oli ikkagi maailma keskpunkt, oli see ka 北京 kese. Tänapäevalgi ei valmist lossi leidmine linnaplaanilt raskusi — kogu moderne suurlinn kasvab rõngastena ümber keisri kunagise residentsi, justkui suur puu, mille südamikus on 故宫 .
故宫 on suur põhja-lõuna suunas väljaveninud ristkülikukujuline (950x750 m) kindlus, mida ümbritseb vägev müür ja võimas vallikraav (6 m sügav, 52 m lai!), nurkades on lisaks massiivsed tornid. Välisilmaga suhtlemiseks on igal küljel üks värav, suurim ja uhkeim neist lõunas asuv 午门 (Lõunatunni värav).
Palee sisemuse võib laias laastus jagada kaheks — 外朝 ehk Välimine õu ja 内廷 ehk Sisemine õu. 外朝 hõlmas lõunapoolse osa ning sisaldas riigivalitsemisega seotud paraadruume. Olulisemad neist 太和殿 ehk Ülima harmoonia saal, 中和殿 ehk Keskse harmoonia saal ning 保和殿 ehk Harmoonia säilitamise saal. Suurim hoone kogu lossikompleksis on 太和殿 , mida kasutati alguses "tavalise" troonisaalina, hiljem ainult eriti tseremoniaalsetel puhkudel. Sisemine õu oli asus välimisest põhja pool ning seal asusid keiserliku perekonna eluruumid ning samuti miniatuurne, kuid huvitav keiserlik aiake.
Nagu mainitud on keiserlikus hoonekogumis koha leidnud hulk muuseume — kellade, relvade, portselani, maalide, juveelide, kalligraafia, jaspise jne. Samuti temaatilised väljapanekud keisrite elust, tähtsamate tseremoniaalhoonete taastatud interjöörid ja muu sarnane.
Omapärased objektid, mida võis siin-seal näha kõikides lossi osades, olid suured pajad-potid, mida kasutati tulekustutusvee hoidmiseks. Kuna kõik ehitised on puust, siis on selline ohutus mõistetav, talvel neid ka soojendati, et vesi igal ajal võtta oleks. Muuseumis on kokku 308 mitmesuguse suurusega kustutusvee pada, mis asuvad kõikide tähtsamate hoonete läheduses, eriti paistavad need silma Välimise õue suurtel väljakutel. Varasemad (XV saj. lõpust) pärinevad vaadid on rauast ja lihtsad, kuid hiljem hakati neid valama pronksist ning ehtima kaunistustega. 18 olulisemat, mis asuvad 太和殿 ja 保和殿 kõrval, on kaunistatud ka kullaga.
Üks põnevamaid leide Keelatud linnas oli 水殿 ehk Veesaal, tuntud ka Kristallpalee (水晶宫 ) nime all. Seda hakati ehitama 1909 paigale, kus paiknes tulekahjus hävinud 沿袭殿 (Õnne Säilitamise Palee). Pärast keisrivõimu kukutamist jäid ehitustööd seisma ning praegu võib kaunite XV sajandi hoonete vahel näha selle rohtunud kivi- ja teraskonstruktsioone. Lisaks oma poolikusele moodustab see maja ümbritsevaga kontrasti ka oma arhitektuurse lahenduse (euroopalik lossike) poolest. Muuseas oli sinna planeeritud ka maa-alune akvaarium — klaasseintega vallikraav koos kaladega.
Vahest kõige silmapaistvam (euroopalikust erinev) osa Hiina klassikalise arhitektuuri juures on katus. Ja kus võiksid olla veel ilusamad ja uhkemad katused kui valitseja lossis? Suurem osa katuseid on kaetud kollaste (sest kollane värv sümboliseeris imperaatorit, palees on ka seintel ja põrandatel/sillutistel tavatult palju kollast värvitooni) glasuuritud katusekividega ning neil on omapärane veidi ülespoole kaarduvate nurkadega "kahekordne" kuju.
Katuse igal nurgal asuvad väikesed kujukesed (檐兽 ), mille arv näitas maja omaniku tähtsust. Vaid imperaatoriga seotud majadel võis olla üheksa kujukest ning vaid ühel hoonel kogu riigis (太和殿 , mis oli taeva sümboliks) võis olla igal katusenurgal kümme kujukest (esimene, "kanal ratsutav sõdur" ja viimane, draakon, siia arvestusse millegipärast ei läinud). Kujud pidi pakkuma abi kurjade vaimude eemalepeletamisel ning neil on alati kindel järjekord:
Kuna Keelatud linn hõlmab väga suure maa-ala ("õnneks" ei lasta turiste muidugi päris igale poole...) ning sisaldab hulgaliselt temaatilisi näitusi, siis pole mõeldav kogu seda kompleksi vaid ühe päevaga läbi käia. Inimvõimetel on piirid, ilmselt ei suudaks seda ka ameerika turistid. Kui eelmisel päikesevarjutuse-reisil veetsime päeva Türgi sultani residentsis, siis tekkis õhtupoolikuks tunne, et enam-vähem kõik põnevad kohad on läbi käidud. Hiina keisrid (taevapojad) olid ametlikult kogu maailma valitsejad, ka 紫禁城 on sedavõrd suurem kui Topkapı Sarayı, et ühe päevaga, eriti kõrvetava suvepäikese all, seda endasse ahmida on üsna võimatu.
Kui rakkus jalgade ja põlenud nahaga viis tundi pärast Lõunatunnivärava (午门 ) juures lahku minemist põhjapoolse värava (神武门 , Jumaliku väe värav) juures jälle kokku saime, oli tunne, nagu oleks näinud justkui midagi imetlusväärset, kuid ainult sekundiks ning vaid lukuaugust piiludes. Tundub, et hiinlastel oli tõsi taga, kui nad oma vaenlasi needsid sõnadega et sa elaksid huvitaval ajajärgul... (kahjuks on see vist ainult läänemaailma legend, kuid mõtlemapanev siiski).
Valguse kustumine, ärkamine
Lihtne, ühehäälne meloodia, ühepikkuste nootidega, igas taktis kaks hieroglüüfi — hiina vaste koraalile. Jalutan, taustaks ca 15. sajandist pärinev tseremoniaalmuusika (keelpilli põhiviis ja kellade tume kõmin), taevast teed pidi templini. Protsesioonitee tõuseb aeglaselt pargi tasapinna suhtes — luues arhitektuurilise illusiooni sillast taevasse. Võib ette kujutada imperaator Ming X(?) läbi viimas talvise pööripäeva tseremooniat. Pekingi Taevase pargi valitsejaks ei olnud mitte Taeva Poeg — keiser — vaid astronoomid ja muusikud. Selgelt on näha et mõjuvõim oli astroloogbürokraatidel ja numeroloogidel arhitektide üle suurem kui tänapäeval linnaplaneerimisametnikel. "Beijing insideris" on vahva artikkel sellest kuidas keisri menüü ning öö determineerisid ametnikud, käsulauad ja loodus-/taevanähtused. Ilmselt ta oleks kadestanud paksu valget meest kes on vaba restoranis tellima mida iganes (kui juba saab aru mida pakutakse :P).
Hiina massažist. Ma palusin omaette et see piin juba lõpeks! Pisikesed massöörid olid üllatavalt tugevate näppudega, stiililt punktmassaaž, pöidlaga surumine ja ringliigutused, lõdvestuseks lihaste "rebimine" kehapinnalt. Pelgasin, et kael otseses mõttes pigistatakse katki, seljamassaažil oli surve nii tugev et selgroog oli vastu kõhtu, kõhuaordi tuksed tunda.
Pimedast massöörist ja tema loo vaiksest hääbumisest ja ärkamisest kirjutan hiljem.
