43°48'6,18"N 87°36'9,91"E
Pärast mõnepäevast Hiina keskkonda sisseelamist Pekingis lendasime 23. juulil edasi linna, mida Euroopas tuntakse enamasti Urumchi või Ürümchi nime all, kuid mis hiina keeles kannab hoopiski nime 乌鲁木齐 . Kui nüüd päris aus olla, siis lendasime me hoopis tagasi, sest kokkuvõttes jõudsime Pekingist umbes 3000 kilomeetrit kodule lähemale (peaaegu poolele teele...).
乌鲁木齐 on 新疆 provintsi keskus ja suurim linn. Enam kui poolteisest miljonist elanikust on suurem osa hiinlased (peamiselt viimase viiekümne aasta sisserändajad), kuid esindatud on kõik kohalikud rahvused.
Täna hommikul kihutasime kuni 130km/h Pekingi lennujaama, taksos, millel puudusid turvavööd. Kirun vaikset "ju-siis-siin-on-nii-kombeks" eestlast kes juhilt turvalisemat sõitu ei nõudnud. Lend Urumqi-sse kestis ca 3 tundi (2500km). Uiguuri autonoomne piirkond on kontrast eelnevale reisile: Türgistki hullem liiklus, inimtööjõu odavus (igavlevate teenindajate arv lennujaamas, marketis võrreldes Eestiga/läänega), araabia tähestikus sildid, kesk-aasia inimtüübid. Kuni 7. augustini olen Turpan-Hami liinil Hiina lääneosas: kõrbed, ligi 5000-sed mäed TianChi järve ümbruses :)))
Järgmisele aasia-reisile teen kaasa särgi kirjaga "PILDISTAMINE 10 rahaühikut":) Oleksin Hiinas juba ammu rikas Kalevipoeg:)) No ei saa tänaval rahulikult olla!
Kuigi 乌鲁木齐 on üsnagi vana linn, pole selles tööstus- ja administratiivkeskuses tänapäeval suurt midagi vaadata — üsna tavaline hiina linn (sealsed monumendivalmistajad arvavad küll teisiti). Esiletõstmist väärib vast vaid kohalik liiklus, mis oli meie poolt külastatud kohtadest konkurentsitult jubedaim. Ehkki olime juba Pekingis veidi karastunud, tekitas meile esialgu tõsiseid probleeme sõidutee ületamine, ainsaks sajaprotsendilist ellujäämist tagava meetodina tundus tunnelite kasutamine, kuid paraku oli enamus neist justkui meie kiusamiseks remondis. Ajapikku muutusime osavamaks ja kogu liiklus enam nii jube ei tundunudki. Sõitsime isegi linnaliini bussidega, kuigi kohati tundus, et bussijuhiks saab vaid tõsiste käitumishäiretega inimene. Mõnigi bussisõit koosnes põhiliselt äkkpidurdustest ning juhul kui peatuses juba seisis mõni buss võis bussijuht ootamise asemel uksed avada otse sõiduteel (näiteks teises sõidureas), mispeale inimesed peatusest mööduvate autode vahel laveerides bussi peale tormasid...
Kõigest eelnevast hoolimata oli Urumchi siiski asendamatu vahepeatus meie reisil, sest suurem osa 新疆 provintsi transpordist toimus läbi keskuse. Nii veetsimegi selles linnas kolmes jaos kokku viis ööd-päeva.
Uitmõtteid reisilt
Analüütiku rollist ei pääse:) Mõttetöö proovib interpreteerida mida silm näeb, leida seaduspärasusi, neid seletada ratsionaalse alusega. Ehk siis Aristotelese järgi piiluda nähtumuse taha, tõelist. Nt liiklus — selgelt pole tegemist parema- ega vasakukäereegliga. Tundub, et ruumi tunnetatakse siin teistmoodi — mitte euroopa stiilis et juhil/sõidukil on ÕIGUS järgmistel tulevikuhetkedel teatud loogilisele sõidurajale, vaid antud hetkes on minu sõiduk sinu suhtes taktikaliselt paremas positsioonis (vrdl kung-fu vm võitlusstiil), kui sa ei lase mul liikuda on kontakt vältimatu. Ja kui analüütik on oma töö lõpetanud: vajadused, nõuded, (äri)reeglid, valdkonnamudeli, mõistesüsteemi reverse-engineerinud, peaks algama ümberkorraldamine — reengineering, ehk nagu-on/as-is pilt on selge, arhitektida tuleb tulevikukord/to-be süsteem ja see ellu viia kui võimu on. Aga mille alusel valida utoopiastsenaarium? Kumb neist liikluskorraldustest matemaatiliselt efektiivsem on? (kui efektiivsust eesmärgiks/heaks/väärtuseks/soovitatavaks lugeda :) Jalakäijana on raske oma harjumuspärastest euroõigustest (roheline tuli, vöötrada, peateel liikuja) "loobuda", alternatiiv on kaardilt leitud "Traffic insurance hospital" :p.
乌鲁木齐 keskuses on kaks võrdlemisi suurt parki. Ühes neist, 红山 (Punase Mäe) pargis sai ühel õhtul enne päikeseloojangut väike tiir tehtud. Tegemist on 910 m kõrguse kaljuga linna keskel jõe kaldal. Mäe otsas on tempel, selle ümber kena park skulptuuride, lilleklumpide ja pargiteedega. Päevase kuumuse eest pakuvad varju suured puud.
Üldiselt tundus Hiina linnades olevat päris palju parke ning eriti õhtuti viibis neis märkimisväärses hulgas inimesi. Tundus, et selline pere või sõpradega pargis viibimine on sealmaal päris popp lõõgastumisvorm. Huvitav ja meile veidi võõras oli see, et sissepääs kõikidesse parkidesse oli tasuline. Pileti eest tuli välja käia 1-3 元 (1,5-4,5 krooni). Mõnes kohas sai osta ka kuu- ja aastapileteid.
Peale parkide ihkasime korralike turistidena ka muid huvikohti külastada. Eelinfo põhjal pidi linnas leiduma küllaltki heal tasemel provintsiaalmuuseum 新疆维吾尔自治区博物馆 (Xinjiangi Uiguuri Autonoomse Piirkonna Muuseum). Muuseumi ülesleidmine osutus aga problemaatiliseks, kulutasime terve päeva, kui lõpuks õigesse kohta jõudsime, siis palusid valvurid meil järgmisel päeval tagasi tulla, sest sel päeval rohkem külastajaid sisse enam ei lubatud. Pidimegi hiljem uuesti tulema, meie reisiplaanist tulenevalt jõudsime muuseumi vahetult enne Pekingisse tagasi lendamist ligi kahe nädala pärast.
Lõpuks kohale jõudnuna ei pidanud me siiski muuseumis pettuma, tegemist oli tõesti suure ja korraliku ekspositsiooniga, mis oli üsna põhjalike ingliskeelsete infotahvlitega varustatud. Muuseumisse pääs oli tasuta, lisaks pakuti võõramaalastele ka tasuta giide. Väljapanek hõlmas nii piirkonna kultuuri, ajalugu, ülevaadet tänapäeval Xinjiangis elavate rahvaste kommetest kui ka eraldi saali revolutsioonist ning töörahva võimust. Muuseumi "naelaks" on siiski muumiad, mis on leitud Xinjiangi erinevatest nurkadest. Tegemist on kõrbekliimas naturaalselt, ilma inimeste vahelesegamiseta kuivanud laipadega, mis on kuulsad kogu maailmas, sest näiteks Tarimi jõe äärest 樓蘭 linnast leitud Loulani kaunitar on 3800 aastat tagasi elanud punakate juuste ja europiidsete näojoontega naisterahvas, kelle päritolu ei ole kaugeltki veel selge.
Veidi udusema eelinfo põhjal pidi linnas olema veel teinegi muuseum — Xinjiangi Siiditee muuseum (新疆丝绸之路博物馆 ). Otsustasime sealgi ära käia, kuid segadused algasid juba hostelis, kus me ööbisime. Seal polnud taolisest muuseumist nimelt keegi kuulnud. Aadressi järgi juhatati meid enam-vähem õigesse piirkonda, kuid õiget majanumbrit muidugi kuskil ei paistnud (Vahemärkusena võib öelda, et Hiina aadress-süsteemist arusaamiseks peab vist olema Hiinas sündinud. Igatahes mingi hoone leidmine aadressi järgi ei õnnestunud meil ilma kõrvalise abita vist ühelgi korral kogu reisi vältel.). Abivalmis inimeste (raamatupoe müüja ja politseinik, mõlemad umbkeelsed) abiga leidsime hoone, kus muuseum oleks pidanud olema, kuid... Kui lõpuks maja sisemusest leiti õige inimene, siis too selgitas, et me oleme mitme aasta jooksul esimesed inimesed, kes muuseumisse soovivad, aga kahjuks pandi muuseum juba aastate eest kinni. Kuna külastajaid ei käinud (ilmselt ei leidnud keegi õiget paika üles, muuseum oli olnud suure hotelli teisel või kolmandal korrusel).
Niipalju siis muuseumidest Hiina provintsilinnades ja eelinfo kogumisest Internetist...
Hieroglüüfid räägivad
Algab reisi osa, mis on täiesti ette planeerimata — teada on ainult geograafilised koordinaadid kus täispäikesevarjutus vaadeldav on, detailsed kaardid, loodusolud, transpordi- ja majutusvõimalused tuleb kohapeal selgitada — internetis selle piirkonna kohta infot suurt ei leidnud. See aga tähendab uiguuri või hiina keele oskust, inglise, prantsuse või vene keelega pole siin midagi peale hakata. Täna käisin rongijaamas pileteid hankimas — veerand tundi võttis, järjekord taga sisises, aga kätte sain:) Ja ühel hetkel märkasin vaikse värinaga et mõne hieroglüüfikogumi kribu taga paistab TÄHENDUS: asukohad, arvud, majutuse, söögi, transpordiga seotud terminid. "Hiina keelest" on saamas hiina keel, murdosa nendest ca viiest tuhandest hieroglüüfist, millega peaks olema võimalik igapäevasuhtluses hakkama saada, kuid äratundmisrõõm on suurem kui mõne vastõpitud ladina tähestiku baasil keele kasutamisel ja veendumisel — "töötab". Tekkivad järgmised küsimused: millised on hieroglüüfides luuletustes riim, stiil; kuidas erinevad inimeste käekirjad (arsti ja püüdliku tudengi käekiri;), hieroglüüfkirja tulevik ja kuidas seda on püütud tehisuniversaalkeeltega ühitada, ...
