Savinõusid jagub Avanoses ka väljakute keskele.
Teise päeva rendiauto seltsis otsustasime veeta Göremest põhja pool. Sihiks Avanos, keskmise suurusega linnake Kapadookia põhjapiiril. Eelnevalt tahtsime siiski veidi vedeleda kuumaveeallikas, mis sealkandis (mõnikümmend kilomeetrit Avanosest eemal) meie hotelliperemehe jutu järgi pidi olema. Veidi ekslemist väikesel mägikülavaheteel ja jõudsimegi Bayramhacı termaalvetele.
Allikat ennast me ei näinudki, küll aga üsnagi kaasaegset puhkekompleksi, kus kümne liiri eest sai mõnuleda erinevates basseinides nii katuse all kui ka õues. Tegemist oli igati mõnusa lõõgastumisega erineva temperatuuriga basseinides, taustal (välibasseinides) kenad mäestikuvaated. Kuna hooaeg polnud veel alanud siis olime ka pea ainsad külastajad ja vedelesime vees kuni hilise lõunani.
Avanoses oli meie esmaseks eesmärgiks lõunasöök. Kui hommikuste veeprotseduuride poolt tekitatud hiiglaslik söögiisu oli vaigistatud, siirdusime linnaga tutvuma. Teistest Kapadookia linnadest eristasid Avanost Kızılırmak, Türgi pikim jõgi, mis voolas rahulikult läbi linna, ning ümbruskonna ruuged mäenõlvad, mis olid üpriski erinevad Göreme hallist tufist. Suhtlemine selles linnas nõudis veidi erioskusi, sest peale türgi keele kõneldi siin põhiliselt prantsuse keelt, inglise keele oskajaid oli üsna vähe. Järeldus: alati tasub reisile kaasa võtta polüglott (või isegi kaks).
Põhiliselt jõudsime tutvust teha vaid keraamikapoodidega, mida paistis olevat lausa iga nurga peal. Lisaks poodidele jagus potte, plaate, taldrikuid ja loendamatuid muid saviesemeid nii poodide ette (kus sageli andsid maailjad neile veel viimast lihvi, pottsepatöökojad asusid veidi eemal teises linnosas), katustele kui ka lihtsalt skulpturaalsetesse hunnikutesse linnatänavatele.
Saatuse tahtel maandusime lõpetuseks veel vaibapoodi. Aktiivsed müüjad demonstreerisid oma tooteid ja selgitasid erinevaid vaibakudumistehnikaid nii hästi, et neil õnnestus üks kilim meile lausa maha müüa. Selleks ajaks olime müüjad oma küsimustega juba hasarti ajanud (või ära tüüdanud?) ning meid juhatati ka ülakorrusele, kus asus "muuseum"—oskuslikult eksponeeritud kollektsioon erinevatest regioonidest pärit vanadest vaipadest. Ekskursiooni käigus saime ülevaate vaipade liikidest, valmistamisest, kasutamisest ja mustrite tähendustest (kusjuures mitmed motiivid olid sarnased eesti rahvariietel kasutatutele).
Päeva lõpetas väike tähtede vahtimine (näha oli ka mitut meteoori, üks neist andis lausa boliidi mõõdu välja) lõunataeva ilu nautimiseks ja sellele järgnev ringikolamine Ortahisaris. Kuna autol oli veel üksjagu kütust järel, siis siirdusid mõned unetud lisaringile marsruudil Göreme-Üçhisar-Çardak-Nevşehir-Göreme. Lisaks pimedatele teedele andsid tollele retkele põnevust veel kohtumine puna-sini-vilkurilise Türgi politseiga (õnneks me neile huvi ei pakkunud) ja väike kaardilugemisviga, mis suunas ekipaaži otsustaval hetkel kütusetulukese vilkudes tundmatule teeristile. Pärast lühikest arupidamist ja liisuheitmist sai valitud üks teeots, mis õnnekombel siiski Göremesse tagasi viis, kust järgmisel hommikul siirdusime edasi Uçhisari vallutama.
