Käigud olid üsna kitsad.
Kaheks järgnevaks päevaks otsustasime auto rentida ning omal käel veidi kaugemaid Kapadookia soppe kaema minna. Autoks oli Tofaş Şahin (kohalik Fiat) ning kuigi algul võttis nii mõnigi asi kiruma, ei jätnud ta meid selle lühikese aja jooksul kordagi hätta.
Pühapäeval otsustasime põrutada lõunasse ning tutvuda Ihlara oruga ning vaadata üle ka mõni tee peale jääv maa-alune linn. Mõningase seiklemise järel väikestel teedel, tehes vahepeal mitmeid peatusi kauni maastiku imetlemiseks, jõudsime väiksesse Kaymaklı linna. Kuigi siinne maa-alune linn polevat nii suur kui naabruses asuv Derinkuyu, olevat selle võrra ka turiste vähem. Kas see ka tõsi on, seda ei tea, igatahes koobasiku sissepääsu ees oli täiesti korralik kaubatänav turistinänni pakkujatega ning ka maa all oli rahvast enam kui piisavalt.
Pileteid ostes pakkus meile oma teeneid üks "ametlik" giid, kelle teenetest me aga loobusime. Vähese aja pärast ilmus aga justkui maa pealt (meie olime siis juba maa all) üks vanem härrasmees, kes pakkus end veidi odavamalt "mitteametlikuks" giidiks. Selle pakkumise võtsime vastu ja ei pidanud üleüldse pettuma. Vastupidi, oma jutu järgi eluaeg Kaymaklıs tegutsenud ning nüüd giidina pensionile lisaraha teeniv mees osutus väga erudeerituks. Rääkis meile pikalt-laialt erinevate ruumide otstarbest ja kogu linna funktsioneerimisest.
Nauditavaks tegi meie ringkäigu giidi kõnemaneer—ta rääkis väga head inglise keelt, kuid kasutas väga viktoriaanlikke väljendeid. Iga pöördumise juurde käis sir või madam (Põhifraasiks oli ... and watch your head and back, Sir!, mis kõlas iga kord, kui oli vaja mingist august või käigust läbi pugeda. Meiepoolseid turtsatusi kutsus esile ka fraasi excuse me igakordne kasutus enne tualettruumi mainimist).
Giidi abiga saime hea ülevaate maa-alustest ruumidest ja elukorraldusest. Tuli välja, et maa-all ongi terve linn, tallide/lautade ja kasarmutega ülakorrustel ning aitade, köökide ning eluruumidega alumistel korrustel. Kuigi Kaymaklı maa-alune linn pole veel täielikult läbi uuritud ning külastajatele on avatud vaid suhteliselt väike osa (4 korrust, kuigi korruse mõiste on suhteline, ruumid tundusid asuvat paljudel eri tasanditel), oli ruumide seas ka näiteks kirik (pärit sellest ajast, kui linna kasutasid varakristlased) ja veinipress.
Muistsed ehitajad on olnud väga osavad. Kõigepealt olevat rajatud vertikaalsed ventilatsioonišahtid, mis ühtlasi täitsid kaevude ülesannet. Seejärel alustati muude ruumide kaevamist, kusjuures kõik korrused ühendati õhutusšahtidega, vajadusel ka väiksemaid ventilatsioonikanaleid kasutades. Käikudes liikumine oli meiesugustele hiiglasekasvu põhjamaalastele parajalt raske, kohati olid käigu ristlõiked ikka hämmastavalt väikesed (huvitav kuidas küll kõik eluks vajaliku kraami liigutamine käis?). Õnneks polnud muistsed ehitajad raha väga lugenud ja olid peamised käiguteed elektrifitseerinud, mistõttu oli vähemalt näha, kuhu astuda, sest tegemist oli tõelise aukude/kaldteede/treppide rägastikuga. Väikesed sissepääsud olid aga kasulikud vaenlase eest varjumisel (mis olevat olnud kõigi maa-aluste linnade põhiline otstarve, püsivalt elati ikka maapealsetes külades), korrustevahelistel tunnelitel olid lisaks veel suured, veskikividele sarnanevad "uksed", mida olevat olnud lausa võimatu väljastpoolt avada. Ja meie giidi ütluste järgi pole teada, et kunagi mõni maa-alune linn ära oleks vallutatud—ju oli kõigist neist kaitsemeetmetest kasu kah. Tulime meiegi sealt välja ja jätkasime oma teekonda.
