Õied ja rahnud.
Pärast Göreme Vabaõhumuuseumiga tutvumist siirdusime otsima teerada, mis viiks meid Zelve ja Paşabağları külade suunas. Hotelliperemehe jutu järgi pidime teeotsa leidma mõnisada meetrit muuseumi sissepääsust eemalt, misjärel oleks orupõhja kulgevat teerada pidi saanud matkata põhja suunas Paşabağları, sealt oleks soovi korral võinud valida teeraja, mis viinuks edasi Zelvesse.
Kaugelt maalt tulnud valged inimesed olid aga endas nii kindlad, et otsustasid jalavaeva lühendamiseks "lõigata" otse muuseumiväravast põhja suunas, eesmärgiga mingi aja pärast orupõhjas kulgevale rajale laskuda. Üsna varsti sai meile aga selgeks, et see (orgu laskumine siis) polegi nii lihtne. Kaljunõlvad olid igal pool tunduvalt järsemad kui meiesugustele pühapäevamatkajatele meeldinud oleks. Proovisime küll siit, küll sealt, kuid lõppkokkuvõttes keerasime ikkagi otsa ringi ja suundusime kohalike poolt soovitatud rajale, mis meid ilma liigsete sekeldusteta orupõhja viis.
Kuigi üleval oruveerul ekseldes kaotasime päris palju aega, kompenseerisid seda küllaga ülimalt maalilised vaated orupõhja, kõrvalasuvatele mäemassiividele ja lugematutele koonustele, kühmudele ja muudele erodeerunud väikevormidele—oleks me kohe siirdunud juhatatud rajale oleksime pidanud leppima vaid alt üles vahtimisega.
Kuigi tegemist oli väga looduskauni rajaga ei kohanud me peale paari võrriga ralliva nooruki ühtki hinge, mis tegi ümbruse nautimise eriti meeldivaks, polnud pidevat teiste turistide poolt taganttrügimist, mis muudes, käidavamates, kohtades oli üpris häiriv. Oma osa võis muidugi olla ilmal, sompus taevast hakkas vahepeal isegi seenevihma sadama.
Turistide asemel oli nii ülal kui ka all orupõhjas kõikjal näha jälgi kohalikust põllumajandusest. Kuigi vegetatsioonipersiood polnud veel alanud oli näha pisemaid ja suuremaid põllulappe (nii kuidas pinnamood lubas, mõni lapike oli vaid mõnekümne ruutmeetri suurune), mis olid kaetud viinapuuistanduste, viljapuudega (mis parajasti õitsesid) või muude põllukultuuride (melonite?) jäänustega.
Orupõhjas matkates oli väga paljudes kohtades näha kaljusse uuristatud koopaid/tube/maju. Oli nii suuremaid kui ka väiksemaid, maapinna tasandil asuvaid kui ka selliseid, mille avaused asusid püstloodsel kaljuseinal mitmekümne meetri kõrgusel. Eluasemete kõrval oli ka kirikuid, kuid erinevalt muuseumi suurtest kirikutest polnud ükski neist värviliste freskodega, seinad olid kaunistatud vaid punaste joonornamentidega.
Paşabağları me tegelikult ei jõudnudki, sest ühele teeristile jõudes, ning omavahel arutledes, kas on juba paras aeg Göremesse tagasipöördumiseks või veel mitte (õhtu hakkas juba kätte jõudma), peatus meie juures üks autojuht, kes oli meid lahkesti nõus Göremesse sõidutama. Olime kõik juba parasjagu väsinud ning otsuse tegemine lihtne—autosõit on ajavõit. Kuigi me ettenähtud sihtkohta ei jõudnud, jäi kogu seltskond siiski Türgi-reisi esimese jalgsimatkaga vägagi rahule, nähtud oli palju ja huvitavat.
