Fatih Camii.
Kayseri on üsna suur linn (provintsikeskus) Kesk-Türgis, meie jõudsime sinna pärast pikka bussi- ja lennureisi 24. märtsi hilishommikul. Olles veel parasjagu väsinud pikast istumisest kulutasime meeleldi mõned tunnid jalgade sirutamiseks ja linnaga tutvumiseks, oli see ju esimene türgi linn, millega saime pikemalt tutvust teha.
Esimene kebap söödud ja pisut linnameluga harjutud, sai asutud ringi vaatama. Võrreldes Eestiga oli ilm kevadine, lisaks õhutemperatuurile väljendus see siiski vaid õitsvates puudes (kirsid? aprikoosid?), mis olid vähemalt tol aastaajal pea ainuke haljas asi linnaruumis. Kayseri on ümbritsetud üpriski kõrgete mägedega, mis lauskmaainimese jaoks lisas veelgi eksootikat.
Kui turul oli käidud ja kesklinna mošeed ära nähtud, aga kellaaeg oli veel piisavalt varajane, otsustasime üles otsida kohaliku provintsiaalmuuseumi (Kayseri Müzesi). Luureandmetel pidi meid ootama selles muuseumis eeskujulik arheoloogiliste leidude kogu Kayseri ümbrusest, mis kenasti ka inglise keeles sildistatud. Too info oli igati õige, ekspositsioon oli tõesti hästi korraldatud ja päris mitmekülgne, sisaldades arheoloogilisi leide hetiitidest kreeklaste ja roomlasteni.
Teel muuseumisse (kui me ei suutnud korralikult kaarti lugeda) üritasime ka esimest korda kohalikelt teed küsida. Tulemused olid Türgile tüüpilised (nagu nüüd takkajärgi öelda võib)—mõned inimesed ei teadnud (või ei tahtnud öelda) muuseumist üldse midagi, teised andsid umbkaudseid vihjeid (stiilis ...minge nüüd ümber nurga, siis kilomeeter edasi ja keerake paremale...) ning lõpuks, lootuse kaotanuna, leidus keegi, kes meid käe kõrval otse ukse ette viis.
Õhtupoolikul, kui olime jalgu järgi vedades bussijaama naasnud, sõitsime bussiga edasi Göremesse, mis oli meile baasiks järgneva nädala jooksul.
