42°46'38,14"N 92°39'4,10"E
31. juulil, kui olime Hiina bürokraatiale alla andnud ja päikesevarjutuse jälgimiseks tuusiku ostnud, oli meil enne seda suursündmust terve vaba päev, mille otsustasime sisustada kõrbes. Eelnevalt olime välja raalinud, et üsna lähedal on paik, mida kutsuti vaimude või paharettide linnaks (inglise keeles devil city, hiina keeles 魔鬼城 ). Turistid, nagu me olime (ikkagi valged inimesed, kes hiinlaste arvates on kõik päratu rikkad), läksime me kõrberetkele... taksoga. Leidsime linna pealt ühe vana logu Volkswagen Santana, mille sümpaatne naisjuht oli nõus meiega päevase retke ette võtma.
Koht, kuhu siirdusime, oli tõeline (liiva) kõrb, mil nimeks 哈顺戈壁 (Hashun Gobi). Selles kõrbes, umbes 70 km 哈密 linnast edelas, 五堡 asulast (mis asus kõrbe piiril) veel 7 km lõunas.
Pärast mitut teel olevate patrullide poolt tehtud passikontrolli (kus politseinikele tegid eriti nalja meie kummalised nimed) jõudsimegi lõpuks kohale. Piletikassa juurde. Sest nagu Hiinas kombeks, on ka kõik kaunid kohad looduses (vähemalt sellised, mida turistidele reklaamitakse) maksustatud. Antud juhul võis osta lausa kaks piletit, üks oli väikeses putkas oleva kahetoalise muuseumi külastamiseks ja teine (kallim) läbi värava kõrbesse minemiseks. Viimane tuli muidugi ka meie taksojuhile välja käristada.
Muuseum oli tegelikult täiesti asjakohane ja huvitav, väikesel pinnal oli antud ülevaade paikkonna geoloogilisest ja kultuurilisest minevikust. Väljapanek sisaldas erineval viisil mineraliseerunud puidu näidiseid (räni- või kaltsiumiühendid erinevate lisanditega on asendanud kogu puidus oleva orgaanilise aine, järgides puidurakkude struktuuri), sauruste säilmeid, varase inimasustuse jälgi (potikillud jms.). Ka tõetruu maketi lähikonnast leitud hauast koos hauapanuste ja mumifitseerunud inimkehaga. Ja selgitused eksponaatide juures olid lisaks hiina keelele ka inglise keeles.
Lisaks kõrbele, mis eestlaste jaoks on omaette vaatamisväärtus, olid siin uudistamist väärt ka pinnavormid. "Ametlik" nimi on neil vist 雅丹地貌 (jardang), mida ENE defineerib kui valitsevate tuulte suunalist pikka ja kitsast korrapäratute eendnõlvadega seljakut Sise-Aasia kõrbeis, mis koosneb pms. paakunud savikaist setteist. Kaugel paistsid küll pikemad/suuremad seljakud, kuid meie poolt külastatud turistilõksud (tee ääres tähistatud vaatekohad, kuumuse tõttu ei tekkinud mõtetki eriti kaugele matkata) olid küll samuti tuuleerosiooni tõttu tekkinud jäänukid, kuid palju mitmekesisema kujuga. Leidus nii kilpkonni, hobuseid, terrasse, karniise ja palju muudki. Reklaamiprospektides räägiti ka lindudest, lõvidest, tootemisammastest, sfinksidest ja templitest, neid me küll ei kohanud. Ilmselt seetõttu, et taksojuht keeldus kategooriliselt edasi sõitmast kohast, kus sillutatud tee lõppes. Ilmselt oli tal õigus, sest varem või hiljem (pigem varem) oleksime me liivas džiibijälgede järgi sõites lihtsalt kinni jäänud.
Aga nähtugi oli piisavalt omapärane. Kõik need kilpkonnad ja muud kujud meenutasid veidi eelmisel päikesevarjutuse reisil Kapadookias nähtut, kuid siin lisandusid veel avarate liivaväljade võlu. 哈顺戈壁 on liivakõrb. Maapinda katab kollakas-hallikas liiv, mille peal on veidi tumedam kiht pisikesi kruusatera-suuruseid kivikesi, ilmselt on väiksemad terad nende vahelt lihtsalt minema puhutud. Meie retke ajal oli õnneks vaikne, kuid tuule tegevuse jälgi oli peale kaljude näha ka liival, nii lainemustrina kui ka kaljude tuulepealsel poolel olevate liivakuhjadena. Liivatormi kätte ei tahaks siin küll jääda.
Lisaks looduse poolt loodud figuuridele oli ühes kohas kaljunukkide vahel näha tellismüüri jäänuseid. Infotahvli põhjal oli tegemist kunagise kindlusega, mida keegi polnud suutnud vallutada. Ilmselt oli kliima ammustel aegadel veidi parem ning tegemist polnud täielikult kõleda kõrbega nagu praegu, kuid siiski ei saa ma hoiduda mõttest, et too tugipunkt jäi alistamata lihtsalt vallutajate huvipuuduse tõttu.
Elusolendeid kohtasime kõrbes vähe (vastasel korral poleks ju tegemist kõrbega). Aga isegi kõrbes ei pääse inimestest, kui tegemist on turismiatraktsiooniga. Peale meie kohtasime veel paari hiina autoseltskonda, kuid kuna nendele ei tulnud ilmselt pähe minna kodunt nelja tuhande kilomeetri kaugusele, kus pealegi päike lagipead kõrvetab, siis jätkus neil ka mõistust kiiremini päikeselõõsast ära sõita.
Ainus loomolevus tundus olevat väike agaamiline (ilmselt keegi ümarpeade perekonnast), kes juhuslikult ühes kuivanud voolusängis silma jäi. Juhuslikult seepärast, et tegelikult sulas ta oma hallikaspruunika kere ja triibulise sabaga imehästi ühte ümberkaudse kollakaspruunika kõrbepinnaga.
Palju parem polnud lugu ka taimestikuga. Mõned harvad taimepuhmad kasvasid kuivanud ojasängi ääres. Ilmselt oli tegemist mingi kaameliastlaga. Igatahes tundis ta ennast kohati üsna hästi, õitsedes väikeste roosade õiekestega. Kohati (kaugemal) võis eristada ka kuivanud puhmaid — ilmselt on ka kõrbes soodsal aastal ja aastaajal oluliselt enam rohelust kui meie piltidele mahtus.
Kuigi algselt plaanisime linnast väljas olla terve päeva, siis pidev päikesepaiste ja vedelal ning tahkel (meloni) kujul kaasavõetud veevarude lõppemine sundis meid juba nelja tunni pärast auto 哈密 suunas tagasi pöörama.
42,8458N 92,7714E ca 375m.ü.m
Kõrb. Üksik sääsk on siinses vaikuses kuulda poole kilomeetri peale, kuum-kuiv tuul, päike, mille eest varju leida võib vaid juhusliku pilveräbala all. Ronin kahepealist hobust meenutava mäe otsa. Mägi, millel keskpäeval varju ei paista olevat. Ahmin siinset avarust, avarust mis on võrreldamatu eeslinnade kruntide loetud sammupikkustega. Kaasavõetud melonid, mille poolest Hami piirkond kuulus on (vrdl sõstrapealinn Põltsamaa), on nahka pandud, järelejäänud vesi on nii kuum et põletab kurku - kõrgmäestiku alarõhus ta juba keeks. Vaatan silmapiiri ja tuletan meelde juhised mis meile liivatormide, eksimiste jm puhkudeks kaasa anti. Kõrbeliivas vedelevad, pooleldi peitupugenult, kellegi prillid. Astume edasi mööda lagedat välja mida tähistavad samad märgid mis iidset siiditeedki: üks tulp teetähisena, kaks tulpa ristmikuna, kolm tulpa karavanide röövimiskohana (kaasaegne politseitõke — täna juba kolmas). Siiditee muuseumi leidsime Urumqis (hiina Wulumuqi) üles, kuid tuli välja et see oli kaks aastat tagasi kinni pandud — külastajate vähesuse tõttu. Ja nende kahe aasta jooksul olime ainsad kes olid tulnud nüüdsesse hotelli siiditee muuseumit küsima - või siis pigem ainsad kes selle hiina aadressüsteemituses üles leidsid.
Unistan sajanditetagusest ajast, kaubakaravaniga liitumisest, sõitmisest Indiasse, budismi hälli, tarkuse järgi. Karavanireisi öödest ja puhtast tähistaevast millesse iga sündiv laps võib näpu torgata ja uue tähe luua. Homme on varjutus.
