42°50'8,18"N 93°30'30,76"E
28. juuli õhtul istusime rongile, et lasta end 乌鲁木齐 linnast sõidutada järgmisesse peatuskohta nimega 哈密 , mis asus otse täisvarju tsooni serval. Siia sõitsimegi plaaniga liikuda edasi kohta, kus saaks jälgida täielikku päikesevarjutust. Kuidas see plaan täitus, sellest pikemalt päikesevarjutuse lehel.
哈密 (ka Kumul) on üsna väike linnake (umbes pool miljonit elanikku), mis on 新疆 idaväravaks, olles provintsi idapoolseim linn ja esimeseks oaasiks Taklamakani ja Gobi kõrbete vahel kulgeval ohtlikul ja veevaesel Siiditee osal. Seetõttu on see viljakas oaas juba ammust ajast asustatud nii kohalike (islami usku hui, kasahhi, hiljem uiguuri hõimudega) kui ka hiinlastega, kelle jaoks see oli oluline sõjaline tugipunkt. Kuigi formaalne võim oli Hiina keisri käes, oli 1697-1930 valitsejaiks hui soost Hami printsid, kes maksid keisrile andamit ning on jätnud linna oma palee ja mauseoleumid.
哈密 on Hiina melonipealinn. Lõõskava päikese all, kuid piisavalt kastetud 哈密瓜 (Hami melon) on kuulus kogu Hiinas, näiteks võis seda osta Pekingis tänavamüüjatelt. Ma ei tea, kas Pekingis pakutu oli tegelikult ka Hamist pärit, kuid maitse poolest jäi see melonilinnas mekitule kõvasti alla — kohapeal proovitud viljad olid tõesti jumalikud: magusad ja mahlased, lausa sulasid suus.
Kuigi meie sealviibimisel ei olnud saagi kõrgaeg vist veel käes, oli siiski kõikjal saada odavaid ja häid meloneid ning arbuuse. Aga see polegi kõige kummalisem. Kohapeal ollakse nimelt melonite staatusest vägagi teadlikud ning kõikjal võis kohata meloneid. Piltidel, skulptuuridena, ilmselt ka kirjasõnas (see jäi meile küll mõistetamatuks). Suurematel väljakutel oli kolm või neli meloniteemalist skulptuuri, nii klassikalisi-klišeelikke (näiteks melonit kandev naisterahvas) kui ka originaalseid (suured meloniviilud).
Enamuse ajast, mis me tolles linnas viibisime, võttis küll varjutuse vaatlemine või selleks valmistumine (transpordi otsimine, reisibüroodes käimine jms.). Siiski jäi aega üle ka linnaga tutvumiseks ja lühikeseks retkeks kõrbesse. Kuna tegemist oli suhteliselt väikese linnaga, siis oli erinevus juba liikluses — autod sõitsid rahulikumalt ning need, kel eriti palju aega, kasutasid liikumiseks või kaubaveoks hoopiski eeslit. Käisime ka kohalikul turul, mis ei olnud küll nii kärarikas kui Türgis, kuid Eesti turgudega võrreldes siiski väga erinev, nii müüdavate kaupade kui ka kauplemisstiili osas.
Ilma poolest on 哈密 veidi leebem kui 吐魯番 . Seda nii prognooside kui ka meie kogemuste kohaselt. Nimelt oli kahel esimesel 哈密 päeval taevas mõnusalt pilves ning temperatuur üsnagi talutav (ehk äraseletatult siis ainult natuke kõrgem kui kõige palavamatel suvepäevadel Eestis). Kuid see oli petlik (ja kohalike jutu järgi pigem ebaharilik sellisel aastaajal), juba järgmisel päeval oli taevas selge ning päike lõõskas kõigile otse lagipähe. Kuna just sellel päeval korraldasime retke kõrbes asuvasse geoloogiaparki, siis me ilmamuutuse üle just rõõmsad ei olnud, kuid samas andis see lootust, et näeme siiski päikesevarjutust selges taevas. Edaspidi oligi ilm kolm päeva, kuni meie lahkumiseni, selge (ja kuum).
