43°15'0,64"N 94°41'22,47"E
Ja lõpuks meie reisi kulminatsioon — 1. august ja päikesevarjutus. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et enne reisi algust me väga konkreetseid plaane ei teinud. Varjutuse vaatlemiseks lootsime minna 哈密 linna ning sealt kohaliku transpordiga kuidagiviisi täisvarju tsooni, soovitavalt 伊吾 linna (see asus enam-vähem varjutuse keskjoonel, kus täieliku varjutuse aeg ligi kaks minutit).
Asi muutus kahtlaseks juba rongiga 哈密 suunas sõites, kui mitmedki vagunikaaslased rääkisid, et nemad ka sõidavad varjutust vaatama. Ja kui linna jõudes tekkisid hotellides raskused tubade leidmisega oli selge, et ilmselt oleksime pidanud oma teekonda veidi rohkem ette planeerima.
Hoopis kummaliseks kiskus olukord siis, kui olime üritanud juba mitme taksojuhiga kokku leppida, et meid viidaks varjutuse päeval kokkulepitud punkti linnast välja ja toodaks hiljem tagasi. Keele- ja kultuuribarjääri tõttu ei saanud me algul üldse aru, miks algul sõbralikud juhid meie soovi kuuldes kindlalt ei ütlesid (seda ei osanud seletada ka sõbralik hiina tütarlaps, kes meile tõlgiks oli).
Tõde hakkas selguma siis, kui saime kontakti teiste eurooplastega, kes samuti otsisid transporti varjutuse tsooni. Mõned neist olid juba ostnud reisibüroost reisipaketi varjutuse vaatlemiseks ja väitsid, et muud moodi ei saavatki.
Lõpuks ei jäänud meilgi muud üle, kui seada sammud reisibüroosse. Seal kutsuti tõlgiks kohale üks hiinlannast inglise keele õpetaja oma ameeriklasest abikaasaga, kes meile lahkelt selgitasid, et kaks nädalat tagasi kehtestati uus kord, täisvarju tsooni saavat vaid erilubadega, mida antakse välja 2000, neist 1000 olevat reserveeritud valitsusametnikele. Seega ka nemad (kohalik ameerika-hiina paar) peavad kasutama reisibüroo teenuseid, kuna seda luba pole lihtsalt võimalik hankida. Nähtavasti oli see luba nii kallis, et ükski taksojuht seda endale hankida ei suutnud, küll aga reisibüroo suurte busside tarbeks.
Ilmselt oli tegemist reisibüroo agentidega, kuid et me ühtegi paremat meetodit varjutuse tsooni jõudmiseks ei suutnud välja mõelda, siis ostsime päris kopsaka raha eest ühepäevase reisi varjutuse vaatlemiseks 苇子峡 külla. Tõlk ja reisibüroo rahvas kinnitasid kui ühest suust, et tegemist on absoluutselt parima kohaga varjutuse vaatamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Meie küsimusest, et milline on plaan juhuks, kui parima paiga kohal on pilved, nad aru ei saanud (sest nemad pakuvad meile ju reisi ikkagi parimasse võimalikku kohta)...
Lubapaber päikesevarjutuse vaatamiseks
Hami-nimelise provintsikülakese (nii 300'000 hani + 100'000 vähemust) tänavad on karvaseid seljakotirändureid täis. Kohalikud vaatavad meid varjamatu uudishimuga, inglise keelt oskajad otsivad kontakti :), hotellide hinnad on laes, tasuta loodusnähtusele pakutakse tasulisi VIP-kohti. Esialgne lootus sõita taksoga päikesevarjutuse päeval "tsooni" on jämeda kriipsu peale saanud — vaatlejamasside kontrollimiseks/juhtimiseks otsustas keskvalitsus(?) kaks nädalat tagasi lubatähti välja andma hakata. Mis tingimustel, kus neid saab, palju maksab jne jne ei tea keegi: ei kohalikud hotellitöötajad, reisibüroode agendid, hangeldajad, prantslased, inglased, jaapanlased — üle maailma kohale sõitnud taevamängude austajad (ludus celesti?:). Vahetan numbreid kohalike ja seljakotimeestega, jagame SMS-idega infot, aga pihta süsteemile ei saa: üks teab üht, teine on kuulnud teist, mis on õige, mis vale, kes on volitatud müüja, kes sahkerdaja, kes tõlgi rollis, kellel mis huvid — totaalne tohuvabohu. Aega küpseda on kaks päeva, reede õhtuni — edasi ei suuda päikesevarjutust lükata ükski valitsuse dekreet. Kas ainult lubatähtedega (hiinlased tõlgivad neid inglise keelde kui pass-passport) laseb politsei teetõketest läbi täisvarju piirkonda? Kas tõesti peab luba olema igal inimesel, igal transpordivahendil? Lubatud ei ole väiksemad kui 11 (teistel andmetel 33 või 55) kohalised bussid, st välistatud on taksod. Info levib, moondub; osaleme ise selle pärimises, moonutamises, andmises; vahel on keelebarjäärid, eri kommertshuvid, paablite Paabel. Päikesevarjutuse eelmäng :P. Ostusurvet tõstab jutt et lubatähti on kokku 5000 (4000?) millest pool on ametnike tuttavatele. Huvitav on aeg-ajalt kõrvale tõmbuda ja jälgida kuidas isepäised eurooplased tasapisi loobuvad oma nõudmistest, persoonast, vabadusest liikuda, lepivad määramatuse, paratamatusega, kellegi nähtamatu võimuga, standardiseeruvad ja ostavad lõpuks hiinakeelse paberi. Väsinud, rahul, allutatud, nõus controlled (ingl k nii juhtima kui sh kontrollima) mode's saama karjatatud Hamist ca 100 km kaugusele latrisse/aedikusse, jagama kollektiivselt taevast kogemust. (telefon jääb seda teksti sisestades aeglaseks — mida pole kunagi juhtunud. BB is watching U? Tuleb meelde nädalatagune aktsioon Pekingis kus paari meetri kaugusel tehti kahjutuks üks rahumeelne teisitimõtleja, videot ei saanud üle võrgu üles saata mahu tõttu). Tunnen end kolmandas puberteedis ameeriklasena kes ajab taga ühte kindlat pesapalluri kaarti. Vaim protestib, Türgis taevase teemantsõrmusena tunnetatud kogemuse kordumist on ähvardamas varjutada mitte ainult veeaurust pilved.Vaatan 80cm allapoole ja karjun selle olevuse peale, ähvardan ja saan ülearuselt küsitud-makstud summa tagasi. Päike kõrvetab, nüüd pea kaks tööpäeva kestnud jaht loale "üles vaadata" on lõppenud. Alternatiiv 2008a täisvarjutuse vaatlemiseks oli Venemaa — oleks piisanud pudelist ja otsus oleks juletud kohalikul tasandil vastu võtta. Tilk mett ka — eilse õhtu veetsime hotelle jahtides ja pidusöömingut pidades ühe kohalikuga kes end tänaval abiks pakkus. Kulutas oma õhtu meie murele ja pidas seda enda auks ja kohuseks. Tunnen, et lisaks keelebarjäärile on (kohalikega suhtlemise, äriajamise) takistuseks mingid fundamentaalsed, veel seletamatud kontseptuaalsed erinevused arusaamades, maailma nägemises. Lemmikteema semantic operability ;).
Teekond ööbimispaigast 哈密 linnas vaatluspaika 伊吾 linnakese lähedal oli meeleolukas. Kõigepealt paigutati meie neljane reisiseltskond millegipärast kahte erinevasse bussi (suurde ja väikesesse), kus kummaski oli koos kirju seltskond karvaseid ja sulelisi nii Hiinast kui ka välismaalt.
Teekond varjutustsooni kulges üle 哈尔里克山 (tuntud ka kui Karlik Shan või Karlik Tagh) mäeaheliku, mis moodustab 天山 mäestiku idapoolse jätku (või ongi 天山 idapoolne ots). Need mäed ei olnudki väga kõrged (kõrgeim tipp Tomort 4886 m), kuid sajakonna kilomeetri läbimine nõudis siiski mitu tundi aega, sealhulgas ka peatused bussi mootori jahutamiseks ja ümbruskonna fotografeerimiseks.
Mägedest üle jõudnud jätkus reis 巴里坤草原 (Barköli rohumaal), mis oli tasane platoo suurte lagedate karjamaade, lambakarjade ja rapsipõldudega, mille vahel üksikud jurtad. Selline mulje jäi vähemalt bussiaknast vaadates. Lisaks veel suured liivaluited (keset steppi!), mis pidavat ka "laulma" (kuna me vurasime kiiresti edasi, siis ei olnud võimalust neid lähemalt uudistada ega kuulata).
Omapäraseks võib pidada väikest pausi teeristis, kus asus miski veokijuhtide puhkekoht koos väikese turuga. Turulettidel müüdi kohalikku jogurtit (klaaspurgis), seeni ja ravimtaimi ning nülitud lambakeresid...
Teel läbisime ka paar kontrollpunkti, kus vaadati dokumente, nii et võib-olla oli reisikorraldajatel siiski õigus ja me poleks omal käel varjutust nägema pääsenudki.
Pikem peatus koos söögipausiga oli 伊吾 linnakeses. See pisike asula paikneb juba teisel pool suuri rohumaid, kus algab otsapidi Mongooliasse ulatuv üsna kuiv madalate mägedega pikitud inimtühi piirkond. Sinna me suundusimegi.
Draakonid päikest söömas
Käes on reisi eesmärgi (põhjuse, ettekäände?) täitumise päev. Päikesevarjutuse mõistet tähistatakse hiina keeles kahe hieroglüüfiga: päike ja sööma. Grammatikareeglite järgi ei saa näidata et antud juhul lauses päike on objekt, mitte subjekt. Päikese nahkapanijaks on vana hiina legendi järgi näljane draakon. Olen kohaliku observatooriumi mäeveerul — mis nostalgiliselt sarnaneb Tõravere Tuulemäelt raudteejaamani viiva, üle põllu jooksva ja kraavi hüppava rajaga, ootamas kuni ca 15 minuti pärast draakon esimese suutäie võtab.
Tosinkond aastat tagasi, kui ülepea astronoomiast vaimustatud olin, pidasin humanitaarinstituudis loengu päikese- ja kuuvarjutustest. Vedasin Peep Kalvi ja Voldemar Harvingu (tolleaegsed Tallinna tähetorni töötajad TTÜ all) juurest makette, mudeleid, tegime klassis Brunsi "Vaarao" raamatust varjutusekirjelduse ühislugemisi, kuskilt hangitud soomekeelset varjutusreisi videot sai vaadatud jne. Tolleaegne vaimustus ja õhin on kadunud, lihtne on selles kommertstööotsi süüdistada.
Bussisõidul ja lugematutel fotopeatustel Hami'st päikesevarjutuse paika, Yiwu'sse, nägi süsteemianalüütik kahe klassifikaatori alla mahtuvaid inimesi:
Kui lõpuks jõudsime reisi sihtpunkti, siis leidsime sealt ootuspäraselt eest palju rahvast. Meie õnneks siiski mittekohutavalt palju, sest juba maanteel oli näha, et selliseid "tugipunkte" on teisigi, kuhu rahvas busside ja autodega laiali hajus.
Aga koht 苇子峡 küla lähistel, kuhu meid viidi, oli tõesti suurejooneline. Tegemist oli vaatlusväljaku ja muuseumi hübriidiga, mille kohta võib veebis kohata ka terminit moodne stonehenge. Tegemist oli umbes jalgpalliväljaku suuruse alaga, mis oli kaetud kunstmuruga. Väljaku keskel asus sammastega ümbritsetud suur poodium, mitu päikesekella ja uhked mustad kivitahvlid, mis kaetud hiina tähemärkidega. Tekstist me muidugi aru ei saanud, kuid keeleoskajate sõnul olevat tegemist just selle varjutuse ajaks ehitatud vaatlusväljakuga, mille ametlik avamine toimubki varjutuse kulminatsioonis ning mis edaspidi jääks käiku selle piirkonna astronoomiahariduse edendamiseks. Väljaku kõrvale oli püstitatud ka teleskoobikupliga hoone, millega me küll lähemat tutvust ei teinud. Igatahes oli näha, et kõige parem koht 2008. aasta päikesevarjutuse vaatlemiseks oli eht-hiinaliku põhjalikkusega ette valmistatud.
Kuigi ka tollel kunstmuruga väljakul olid mitmed grupid oma teleskoobid püsti ajanud, ei meeldinud meile seal olev rahvamass (varjutusehuvilised, mustmiljon korraldajat ja suur parv kaupmehi) ning asusime lähikonnas sobivamat paika otsima. Kuid sobivat (varjulist) kohta ei olnudki niisama lihtne leida, sest ümbruses oli vaid väga kidura taimestikuga alad, kus polnud midagi lõõskava päikese eest kaitsvat. Lõpuks leidsime enam-vähem sobiva koha haisva niisutuskanali serval, kus kasvasid mõned kõrgemad põõsad. Täieliku varjutuse imetlemiseks (eeskätt ümbruskonna jälgimiseks) ronisime küll lähedalasuva künkakese otsa, kuna siis enese ärakõrvetamise ohtu ei olnud. Samal künkal oli veel üks valgete inimeste seltskond, neid oli näha veel siin-seal, samas kui hiinlased olid vist kõik väljaku peal — neile oli ju öeldud, et just seal on kõige parem varjutust vaadelda.
Ja siis hakkaski juba hämarduma...
Viimaste minutiteni enne Päikese kadumist Kuu taha hoidsid kõiki ärevil üksikud pilveräbalad, mis vahelduva eduga üritasid Päikese eest läbi lipsata. Õnneks lahkus viimane neist vahetult enne täisvarjutuse algust.
Enam-vähem pilvevabas taevas toimunud täielik päikesevarjutus oli ettearvatult suurejooneline. Erinevalt kahe aasta eest Türgis toimunud varjutusevaatlusest ei olnud seekord peatähelepanu taevase nähtuse fotografeerimisel, vaid palja silmaga varjutuse ja sel ajal Maal toimuvate protsesside jälgimisel. Tulemuseks võimas hingeemotsioon, kuid veidi vähem fotosid uudistamiseks neile, kes seekord täisvarju alt eemale jäid.
Ligi kaks minutit väldanud viiv on läbi. Hetk, milleni teekond kestis 10'000 korda kauem - nädalaid. Põgenesin politseivile saatel "latrist" välja, klibusele mäele. Pilv, mis veel paar minutit enne nn teist kontakti (täisvarjutuse algus)ähvardas mängu rikkuda, taandus — kellegi teise ette, paraku. Poole tunni jagu varem oli ca pool päikesekettast kaetud, mõnusalt jahe - see võiks siin kuumas suves iga päev juhtuda, kaoks küll siestad...
Ühel hetkel on Päike kadunud. Silmapiiril on ühes suunas justkui koiduvärvid, näha on Merkuur, Veenus(?), teemantkiviga sõrmusena paistev Päikese välimine kiht. Hetkega on saabunud öö tunnused. Emotsioon on lahjem kui eelnevatel kordadel (Eesti lapsepõlves, Ungari 1999, Türgi 2006). Orienteerumisala, mille otsitud eesmärk on jõuda kindlaks ajaks kindlasse maakera punkti, on ammendanud. Kas Maavarjutus (vaadatuna Kuult) annaks piisaval tasemel kaifi:P? Või pigem kvantiteedivahe?
Taevakehade liikumisseaduste ja ennustatavuse, matemaatikamasina experimentum crucis on järjekordselt läbitud. Astronoomid saavad koefitsente täpsustada, amatöörid 2009. aasta 22. juuli ruudus tühja kuu ringile päikese koroona ümber joonistada.
Hetk, mille järgi joosti kitsale maaõuna ribale kokku, on püütud.
Päike kasvab, poetan silmad päikeseprillide taha — et vastates küsimustele "Wasn't it great/beautiful!!?" silmad ei reedaks küsimust — mida üleõla juhukompanjonidega ei aruta — viivu püüdmise mõte...
Bussis on vaikne, teiselpool vahekäiku tukub vanapaar LA-st, käed üksteist hoidmas.
