Praegu heidavad varje vaid pilved.
29. märts 2006. a. toimus täielik päikesevarjutus, mis tarkade allikate järgi olevat 139 saarose 29. varjutus, täielik varjutus oli nähtav kitsa ribana Brasiilias, Gaanas, Togos, Beninis, Nigeerias, Tšaadis, Liibüas, Egiptuses, Türgis, Gruusias, Venemaal, Kasahstanis ja Mongoolias.
Meie liikusime hommikul Göremest dolmuşiga Avanosesse, kus ühinesime Tartu Tähetorni reisiseltskonnaga. Nad olid alles vastu hommikut kohale jõudnud (bussiga Eestist!) ning nägid pikast reisist veidike räsitud välja, kuid õnnelikud, et kõikide probleemide (peamiselt bussi tehnilised probleemid) kiuste siiski õigeks ajaks kohale jõudsid. Üheskoos läksime veidi turtsuva ja müriseva bussi peale, et sõita võimalikult lähedale täisvarju telgjoonele.
Kuna bussi mootor ei olnud ikka veel täie tervise juures, siis väga kaugele me ei jõudnud, enne kui bussijuhid ütlesid, et edasi enam sõita ei saa (midagi mootoris olevat jälle üles öelnud). Õnneks olime parajasti jõudnud ühe päris toreda künkani, mis asus enam-vähem soovitud kohas ja tundud ka muidu sobiv olevat—laotasime oma kraami välja ning hakkasime vaatlusriistu üles sättima. Suuremad teleskoobid, mis vajasid bussist saadavat elektrit, seati üles künka jalamile, enamik muidu-vahtijaid ja pildistajaid kolis aga künka tippu, kust avanes kena vaade ümbruskonnale. Mõned kavalamad otsisid lähikonnast ka muid (paremaid?) vaatluskohti või kolasid niisama ringi, sest varjutuse alguseni oli veel küllalt aega.
Veidi enne taevase vaatemängu algust laekus eestlaste bussi kõrvale veel kaks bussi, kust välja valgunud rahvas ka valdavalt "meie" künka otsa ronis ja ennast mugavalt sisse seadis. Tuli välja, et tegemist oli ameeriklaste sõpruskonnaga, mille tuumiku moodustasid kauaaegsed päikeseuurijad! Praegu on enamik neist küll pensionil ning Türgis olid nad ka rohkem lõbureisil, vaatlusvahenditest olid neil kaasas vaid binoklid ja kompaktkaamerad.
Ja siis läkski lahti. Esimese foto, kus Kuu serv riivamas päikeseketta serva sai tehtud kell 11:46 (kohaliku aja järgi), täisvarjutus algas kell 13:01 ja kestis veidi üle kolme minuti. Vahepeal, st. ajal kui Kuu ennast alles Päikesele ette lohistas (nagu läbi päikesefiltri näha oli), siras Päike aga pealtnäha sama eredalt kui enne, mis selge taeva all põhjustas nii mõnelegi kahvanäole kergemaid või raskemaid põletusi. Vahetult enne täisvarjutust olukord muidugi muutus, hämardus kiiresti, tõusis tuul ja temperatuur langes. Nendele "plaanilistele" efektidele lisandus veel üks planeerimatu: taevas kerisid end lahti mõned pilveräbalad, üks eriti jultunud pilveke põhjustas paar minutit enne täisvarjutuse algust ka kergemat sorti paanika, kui jättis mulje, et tahab just õigeks ajaks künkalolijate jaoks Päikese ära varjutada. Õnneks läks see pilv siiski mööda ja siis läkski täiesti pimedaks...
Eks täielikku päikesevarjutust peab igaüks ise kogema, sõnadesse panna on seda raske, ehk annavad meeleolu veidike edasi fotojäädvustused päeva peakangelastest Päikesest ja Kuust. Kahjuks pole ühtki fotot fantastilisest valguse ja varju mängust ümbritsevatel mägedel varjutuse eel ja ajal. Kõikidel fotodel on kasutatud tundlikkust ISO 200, ava f/11 ja fookuskaugust 220 mm või 300 mm (lisaks veel 1.5x fookuskauguse suurenemine väikese digisensori tõttu).
Pärast täisvarjutuse lõppu toimus üleüldine pingelangus, varjutusele eelnev kerge närveerimine (kas ikka näeb?) oli kadunud. Korjati kokku vaatlusriistu, lobiseti maast, ilmast ja Päikesest ning veedeti lihtsalt lahedalt aega, päikeseketta eest äraminev Kuu ei huvitanud enam suurt kedagi. Niisamaolemine kulmineerus Urmas Sisaski juhtimisel korraldatud ringtantsuga, mida vaatas üpriski imestunult pealt ka grupp kohalikke türgi poisse, kes polnud ilmselt sellist imelikku taevassepiilumise torudega ja kaerajaani tantsivat seltskonda varem kohanud.
Eestlaste reisibussiga (mille mootor küll hirmsat kolinat tegi, kuid ikkagi sihtpaika viis) sõitsime tagasi Avanosesse ja sealt dolmuşiga edasi Göremesse, kus veetsime veel viimase öö enne Konyasse reisimist.
