Kullast lehtlakatus.
Topkapı palee on vist pea iga İstanbuli külastava turisti "kohustuslike vaatamisväärsuste" nimekirjas. Ei tahtnud meiegi ilma Türgi sultanite residentsi nägemata tagasi tulla ning kulutasime pühapäeva paleega tutvudes. Palee on küll suur ja päris kenasti korda tehtud, kuid erinevalt näiteks arheoloogiamuuseumist ei tekkinud viietunnise tutvumisreisi järel tunnet, nagu oleksid suutnud hammustada koogist vaid väikese tükikese, suurusele vaatamata sisaldas Topkapı palee täiesti mõistlikul hulgal imetlusobjekte (kuid üpriski ebamõistlikul hulgal rahvast, ja me ei käinud seal veel turismi kõrghooajal!). Vaid haaremit oleks tahtnud põhjalikumalt kaeda, kuid milleks sündmustest ette rutata.
Praegu muuseumina funktsioneeriv endine sultanipalee ehitati aastatel 1459-1465 (mõned allikad pakuvad ka teisi aastaarve) sultan Mehmet II Vallutaja poolt (muidugi on seda hiljem tublisti ümber ehitatud ja täiustatud). Palee oli Otomani sultanite residentsiks ja valitsuse asukohaks aastani 1853, kui valmis sultan Abdülmecid rajatud Dolmabahçe palee (mis on nüüd kah muuseum, kuhu me aga ei jõudnud). Algul hüüti paleed lihtsalt Sarayı Cedid (Uus Palee), Topkapı (Suurtükivärava) nime sai see Bütsantsi-aegses linnamüüris palee lähikonnas asunud värava järgi.
Palee hooned paiknevad nelja õue (aia) ümber, kusjuures õuede ja hoonestuse privaatsus järjest suureneb. Esimene õu (Alay Meydanı) on praegu pigem park, sissepääs sinna on vaba (oli ka sultanaadi ajal, aga siis asusid pargi asemel siin mitmed olulised riigiasutused). Siin asub näiteks Aya Irene kirik, Rahapada ja Arheoloogiamuuseum (viimane on küll kõigest üleeelmise sajandi ehitis). Esimese õue Hagia Sophia poolses välismüüris asub monumentaalne Bab-ı Hümayün (Imperaatorivärav), teise õue viib Bab-üs Selam (Tervituste värav).
Teine õu ehk Divan Meydanı oli algselt valitsuse ehk Divani asukoht. Divani hooned paiknevad õue vasakus servas, õue paremat külge palistavad kunagised palee köögid. Õuel kasvavab palju iidseid plaataneid ja küpresse. Nüüd, turistiajastul, tuleb palee uudistamiseks alates teisest õuest raha maksta (vanasti vaadati lihtsalt, kas asja ka oli, igatüht edasi ei lubatud). Pileti lunastanud näevad see-eest nii mõndagi huvitavat—kunagistes köökides on vägagi esinduslik portselannõude väljapanek (esindatud on nii Hiina ja Jaapani kui ka Türgi kohalike meistrite saavutused), üle õue asuvad Divani saalid ja relvade väljapanek. Esindatud on türklaste üldist relvastust (mõõgad/kilbid/vibud ka püssid) kui ka sultanite paraadmõõgad. Siit sai vastuse ka küsimusele miks on türklase mõõk kõver?, tõesti, ega sirget mõõka ei oleks kuidagi õnnestunud kõverasse tuppe suruda. Veidi üllatav oli see, et valdav osa mõõkadest olid üsna vähekõverad, aga eks see oli tapluse ergonoomikast tingitud (ekspositsioon tõi hästi esile tapariistade kuju muutumise aja jooksul).
Kolmandat õue eraldab teisest Bab-üs Saadet (Viljakuse värav), ammustel aegadel moodustas see nn. sisepalee, mis oli enamasti sultani ja teiste paleeelanike päralt. Ümber õue asetsevates hoonetes eksponeeritakse juveele, aumärke ja muid väärisesemeid, sultanite rõivaid, miniatuurmaale ja sultanite portreesid. Eraldi hoones on vaatamiseks väljas prohvet Muhamedi habemekarvad, mõõgad ja muud reliikviad. Kolmandas õues paikneb eraldi hoones ka troonisaal (muidugi on erinevaid troone ka mujal saalides) ning rikkalike marmorilustustega Ahmet III raamatukogu.
Neljas õu, mis asetseb üsna Bosporuse kaldal, oli sultanite privaataed mitmete paviljonide, terrasside ja aiakestega.
Haarem on teatavasti palee osa kus paiknesid sultani, tema naiste, laste ja orjataride eluruumid ning mis oli muudele inimestele rangelt suletud. Topkapı haarem peaks sisaldama üle neljasaja ruumi, suurem osa jääb kahjuks turistide eest suletuks. Haaremisse pääsemiseks peab ostma eraldi pileti ning siis veetakse turistid giidi juhendamisel kiirkõnnil (sest järgmine grupp tuleb kohe takka) haaremist läbi. Imetlemiseks jääb vähe aega, millest on tõsiselt kahju, sest kunstiliselt on tegemist palee kauneima osaga. Omatahtsi jalutades oleksime seal poole tunni asemel veetnud vähemalt kaks tundi...
Hoolimata ilusatest kaunistustest ja ornamentidest seintel ja lagedel tundusid haaremi ruumid tühjade ja kõledatena, sest mööblit ja vaipu peaaegu polnudki, kindlasti annaks tubade "elustamine" mõningate esemetega turistide ilunautimisele palju juurde.
Topkapı palee siseruumid, mis turistidele avatud, on kenasti restaureeritud ja tervitavad uudistajaid paljude kaunistustega, meenutades idamaist muinasjuttu. Kõikjal on marmorit, kulda, maalingutega glasuurplaate või lihtsalt seintele või lagedele maalitud motiive ja ornamente. Islami reeglitest tulenevalt on valdavad taimornamendid, mis moodustavad kohati fantastilisi mustreid, eriti tuleb see välja lagede/katuste juures. Arhitektuuriliselt on olulisemate ruumide laed lahendatud kuplitena, mis veelgi lisab suursugusust, mõneski kohas võib pead kuklasse ajades suisa suu lahti unustada kõiki detaile ja mustreid imetledes.
Õhtul, pärast küllaltki väsitavat muuseumipäeva, otsustasime lõõgastumiseks tutvuda kohaliku popkultuuriga. Ajalehekuulutuse peale üritasime minna ühele kontserdile, kuid plaani tegi veidi keerukamaks asjaolu, et reklaamil polnud toodud toimumiskoha täpset aadressi ning esialgu (Euroopa poolel) ei teadnud küsitletud inimesed tollest kohast midagi. Kohale (üsna kaugele linna Aasia-poolel) jõudsime lahkete türgi noormeeste (kes muide said kontserdisaali asukoha teada oma sõpradele helistades, kümnest miljonist elanikust keegi ikka ju teab!) kaasabil vaid pool tundi pärast väljakuulutatud kontserdi algust, kuid selest polnud midagi, sest tegelikult algas tegevus laval juba verand tundi pärast meie saabumist (ehk aeg on väga suhteline). Kontsert (lauljatar ning saateansambel) oli üsna nauditav, eriti kohalikele kuulajatele; lõpus oli osa publikust niivõrd üles köetud, et viimaste laulude ajal läks pingiridade vahel tõsiseks tantsimiseks.
