43°53'14,65"N 88°7'46,48"E
天池 ehk Taevalik järv on maaliline mägijärv 天山 mägedes. Järv asub 110 km ida pool 乌鲁木齐 linna 博格达山 mägedes, mis on osa 天山 mäestiku idapoolsetest ahelikest. 天池 asub otse selle aheliku kõrgeima tipu 博格达峰 (5445 m) põhjaküljel, umbes 2000 m merepinnast kõrgemal. Järvepeegli pindala on 2,25 (mõnedel andmetel 4,9?) km2, sügavusega ulatub kuni 103 meetrini.
Kuna järv on väga populaarne turismipiirkond, siis toimuvad seal alates 2006. aastast rekonstrueerimis-arendustööd, mille tulemusena loodetakse veidi leevendada suurte inimmasside mõju haprale mägijärve ökosüsteemile. Etteruttavalt võib küll öelda, et meile seda leevenemist küll ühegi nurga alt ei paistnud.
Varem kutsuti seda järve 瑶池 (Nefriitjärv) ning peeti haldja/jumalanna 西王母 (Lääne Valitsejaemanda) kümblusvanniks (või ka haldja poolt kaotatud peegliks). Praeguse nime sai järv 1783. aastal, ametnikud otsustasid, et 天池 kõlab siiski paremini.
Tian-Chi mägede tuule sosin
Vaatan mägede vaikust kus on kuulda iseenda huulte sosinast vaiksem võbelus "ilmahimu ihkajad, tühja-tähja toimetajad..., himud on vaid virvendused, elu petlik unenägu. Rikkus... kui kastetilk rohul, sellest mõtle, tõde teosta". Ei ajastuga, rahvaga ega vanematega pole ususüsteemi kaasa antud, aga need väärtused tahaks oma lastele edasi anda, kasvõi otsingute alguseks, istutada "vaikimisi", sõnastamata kujule ja laste valida on kas juurdlus peenhäälestuse kallal või totaalne väljavahetus.
25. juulil asusime teele 天池 järve äärde. Selleks tuli vaid minna hommikul 乌鲁木齐 keskuses (150 m meie elukohast) asuvate busside juurde, osta pilet ja lasta end koos karja hiinlastega bussi toppida, et paari tunni pärast (olles teel peatunud ka mõnes turistilõksu-poes) maha astuda 1500 m kõrgusel mägede vahel asuval parkimisplatsil — olime jõudnud pärale. Aga järve äärde oli veel pikk maa, kuid raputasime otsustavalt giidi (kes nagunii inglise keelt ei osanud) maha ning asusime omal käel ringi vaatama.
Ega me saanudki üle paari minuti ümbrust uudistada, kui juba kõnetas meid ülikonnastatud, head inglise keelt rääkiv härrasmees, kes pakkus öömaja kohalikes jurtades. Pärast mõningast kaalumist võtsimegi tema pakkumise vastu. See oli Rashit, tänu Lonely Planeti reisijuhtidele üle maailma kuulus kasahh, kellele kuulub järve ääres mitu jurtat, mida ta suvehooajal turistidele öömajaks välja üürib. Mehe soovitusel siirdusime elektribussi peale, mis viis meid 400 meetrit kõrgemale, otse järve äärde, kus Rashiti poeg meid edasi juhatas (peremees jäi järgmiste turismibusside pealt omale kliente luurama).
Rashiti laager asus järve kaldal 仙女湾 ehk Haldjaabaja ääres, umbes 2,5 kilomeetrit järve "asustatud" otsast edasi. Sinna viis kena tee (algas laia asfalteeritud autoteena, lõppes korraliku betoonplaatidega sillutatud kallasrajana), kuid nagu peremees hiljem märkis, tulevad tema juurde ööbima ainult välismaalased, sest hiinlased olevat liiga laisad, et neid paari kilomeetrit läbida. Ja see paistis ka tõsi olevat, ega me ei kohanud järve tagumises osas ühtki hiinlast, küll aga kamulaga valge rassi esindajaid. Hiinlased olid seevastu kõik kobaras koos järve sissepääsu-poolses otsas, paistis, et nad kõik olid järve äärde tulnud vaid paariks tunniks ning üritasid siis selle aja jooksul "viimast võtta". Kusjuures 天池 on üle-Hiinalise kuulsusega turismiatraktsioon. Ilmselt on siin jälle mõtlemisainet kultuurisemiootikutele.
Jurtadest. Lapsepõlves mägiste vennasrahvaste muinasjutte lugedes figureerisid neis pidevalt jurtad, mis selgituste järgi olid sõõrikujulise põhjaga kerged vilttelgid. Tollal ei tekkinud küll tunnet, et kunagi võiksin sellises eluasemes ööbida, kuid ühtäkki sai see siiski tõeks. Ja hoopis Hiinas!
Põhiolemuselt olidki järveäärsed jurtad sellised, nagu raamatutes loetud, kuid esines siiski ka erinevusi. Olulisim erinevus oli vast see, et kogu jurta oli kaetud kilega (mis teha, tehnoloogiasajand). Ja katteriie kile all polnud mitte paks vilt, vaid harilik, üsna õhuke riie. Samas, tegemist oli siiski suvega, võib-olla talveks tõmmatakse ka majale paksem kasukas selga? Mõned jurtad sisaldasid igatahes ka raudahju, mis jahedamatel öödel kulus igati marjaks ära ka juulikuus (lisaks mitmele paksule vatitekile) — mägedele omaselt oli vahe öise ja päevase õhutemperatuuri vahel üsna suur.
Nagu näha kõrvalolevatelt piltidelt, oli mittemidagiütleva väliskesta sees siiski vaipade ja mustrilise kangaga kaunistatud sisemus. Hiljem, muuseumis, selgus, et igal sealsel rahval on lisaks rahvariietele ka erinevad traditsioonid jurtade kaunistamiseks ja sisustamiseks. Eks meie kogemused jurtadest põhinevad nüüd kasahhi rahva kommetel (ilmselt turistide jaoks lahjendatud, kitšiga vürtsitatud ja hiinapärases masstoodangu kastmes serveeritult). Tegemist on muidugi turistide jurtadega, põlisasukate elamud olid ilmselt veidike luksuslikumalt sisustatud ja viimistletud.
Lisaks jurtadele asus laagriplatsil ka lahtine kolle/väliköök (vihma puhul sai sellele vist küll palaka peale tõmmata), väike aidatelk/varjualune ja muud midagi. Noh, prügihunnik kah. Hobused, lehmad ja muud lojused köideti ööseks lihtsalt puu külge, päeval viibisid nad kas tööl (hobused) või mägikarjamaal.
Loomariigist oli kõige arvukamalt esindatud kitsed. Mägikitsed. Neid oli siin- ja sealpool järve näha sadu, enamus küll kaugustes-kõrgustes. Koduloomadest oli jurtade ümbruses näha veel lehmi. Erinevalt kitsedest ei tundnud need loomad end kivistel nõlvadel kaugeltki vabalt, kuigi maitsvamate kõrte otsingul tuli neilgi alpinismiga tegeleda. Muidugi, võrreldes Eestis elavate laiskade lauskmaaveistega olid mägilaste lehmad ka poole väiksemad (ja ilmselt ka paar korda väiksema piimaanniga). Kuid kes teab, võib-olla tahaksid ka meie kogu-elu-laudas lehmad pigem mäenõlvadel turnida kui ainult ühe koha peale uut (jõu)söödaportsu oodata. Ja vasikad saavad ka ema nisast piima imeda — seda küll ainult siis, kui vasikas (neid peeti üldiselt köie otsas) suudab oma ema südantlõhestava ammumisega kohale meelitada (täiskasvanud veised hulkusid nimelt vabalt ringi). Jurtade ümber siblisid veel mõned kanad, kes olid samuti vabapidamisel, transpordivahenditena (nii turistide sõidutamiseks kui ka igapäevaseks poeskäimiseks) kasutati väikest kasvu mägihobuseid, kes samuti tundsid end nõlvadel üsnagi koduselt.
Hommik 2000-ndel
Ärkan lammaste ja uttede kasahhikeelse määgimise peale. Esimene päevavalgus paistab jurta katuseavast sisse. Panen mägisaapad jalga ja astun õue, loodusesse, puude, kivide ja vete vahele. Esimest korda reisihommikul ärgates tunnen, et olen oma elemendis — mitte ühegi hotelli anonüümses toas tõustes ei ole seda võimalust olnud astuda — ükskõik kumba jalaga — vaikusesse. Ronin paarsada meetrit kõrgemale, võimlen ennast lahti ja jään lihtsalt istuma, vaatama.
Õhtul-öösel sadas kõvasti — mida juhtub siin kõrbetevahelises oaasis harva — teist korda see suvi. Evakueerida siiski vaja ei olnud:) saapad olid külje all valmis.
Loomadest/lindudest rääkides ei saa muidugi minna mööda kotkastest. Neid suuri linde oli järveäärsetes mägedes ja ka otse järve kohal palju. Tarvitses vaid pea ülespoole pöörata ja võis üsna kindel olla, et minuti-paari jooksul saab näha vähemalt üht majesteetlikku lindu õhus liuglemas. Ja mis võiks veel paremini närve rahustada kui kaljunukil istumine ning järve ning mägede taustal lendlevate kotkaste jälgimine — kes meist poleks kordki unistanud samamoodi õhuruumi valitsejana vabalt lumiste mäetippude vahel liuglemisest...
Kuigi algselt olime plaaninud järve ääres veeta vaid päeva, venis meie reisi "mägine" osa hoopis kolme päeva pikkuseks. Lihtsalt looduse rüpest tagasi käratsevasse suurlinna minna ei olnud kellelgi enam erilist tahtmist. Retked järve ääres ja mäenõlvadel, õhtused jutud teiste kahvanägudega (Prantsusmaalt, Itaaliast, USAst ja kustiganes), lihtsalt puhta õhu nautimine — kõik see oli pärast Hiina suurlinnades veedetud päevi eriliselt kosutav.
Oma 仙女湾 äärsest baasjurtast tegime retki nii horisontaalselt (piki järve kallast) kui ka vertikaalselt (mööda mäenõlvu üles). Eriti põnev oli kuuetunnine turnimine mäenõlvadel, tasuks vaated pool kilomeetrit kõrgemalt, kaaslasteks vaid kitsed ja kotkad.
Madalamal järve ääres, kuni u. 2000 meetrini (ilmakaartest ja muudest tundmatutest teguritest sõltuvalt kohati ka kõrgemale) olid mäenõlvad kaetud kuusemetsaga, mis olid hämmastavalt sarnased Eesti kuusikutele, olles vast pisut hõredamad ja valgusküllasemad. Veidi võõrastav oli ka suurte ja väiksemate kivide (mitte rändrahnude, vaid kaljunukkide ja munakate/veeriste) hulk metsa all, eriti kohtades, kus kevadine suurvesi omale teed oli teinud. Samuti kalle, ega Eestis pole just palju paiku, kus metsas muudkui roni ja roni, aga mägi otsa ei saa.
Kõrgemal olid nõlvad rohumaade all, kuigi mitmed neist lagedatest nõlvadest olid ilmselt inimtekkelised (võis kohata üsna suuri erosioonijälgi). Aga kitsedele ja lehmadele need üsna kidura rohuga kaetud ning siia-sinna laialipaisatud kaljunukkidega mägikarjamaad paistsid meeldivat. Meiesugustele uudistajatele kah — liikuda oli kergem kui metsa all ning vaated ümbrusele kõvasti paremad.
Kolmandal päeval jätsime lõpuks kasahhi võõrustajatega hüvasti ning asusime vaikselt tagasiteele tsivilisatsiooni suunas (jurtades, kus me elasime, polnud näiteks elektrit, peremees käis mobiiltelefoni laadimas kahe kilomeetri kaugusel). Hakatuseks marssisime järve teise otsa, kust olime saabunudki, ning kohtusime taaskord käratsevate hiinlaste hordidega (sekka ka näpuotsaga välisturiste). Olles natuke imetlenud neile pakutavat palagani (võimalus endast "rahvariietes" foto teha jms.) võtsime koos rahvamassidega suuna järvesopis asuvale taoistlikule templile, millest on pikemalt kirjutatud eraldi lehel.
Seejärel asusime teele 天池 "väravate" (piletikassa/parkimisplatsi) poole, et leida transport tagasi 乌鲁木齐 suunas. Tegemist on tõsise laskumisega, kõrguste vahe ligi 400 meetrit. Tulles olime selle läbinud elektribussiga (võimalus oli kasutada ka köisraudteed), kuid tagasitee (allamäge) otsustasime läbida omal jalul. Rada polnud eriti raske (sillutatud kiviplaatide/trepiastmetega, nagu ka järve kaldaäärne rada), kuid põletav päike ning eelnevatel päevadel ärakurnatud jalalihased tuletasid end pidevalt meelde.
Kuid rajalt avanenud vaated tasusid kõik vaevad. Tee järgis enam-vähem ojasängi, põigates aeg-ajalt ühelt kaldalt teisele. Oja ise oli ainus väljavool 天池 järvest, mis alustas oma teed suurejoonelise kosega. Seejärel, läbinud veidi väiksema languga koskede-kärestike kaskaadi, suubub oja 小天池 (Väikese Tianchi) järve, mis on umbes hektarise pindalaga väike järveke (reservuaar) koskede vahel. Kõrgete kaljuseinte vahele peitunult on sealne veepeegel rahulik, sileda pinnaga, erinevalt oma suurest vennast, kus paadid ja tuul aeg-ajalt laineid tekitavad.
Mööda kaldaäärset rada allavoolu minnes jätkus ojasäng mitmesaja meetri pikkuse koskede kaskaadina, mis paikasid õhku niipalju veepiisku, et päikesepaistel võis koskede juures imetleda püsivaid vikerkaari. Vikerkaarekoskede juures allavoolu oli ojal ühtlasem langus, vesi vahutas küll kõvasti, kuid märkimisväärseid koski enam polnud. See-eest jäid aga silma kaunid mäenõlvad ja kõrva ojavulin.
Kui olime jõudnud alla, suurde parklasse, kuhu mõned päevad varem olime bussiga saabunud, leidsime mõningase otsimise järel bussi, mis viis meid linna nimega 阜康 . See linnake asub 40 kilomeetri kaugusel järvest ning on ainuke asustatud punkt, kuhu 天池 äärest saab liinibussiga. Õnneks või õnnetuseks oli peamine ühendustee järvega remondis, mistõttu kogu liiklus oli suunatud mingitele külavaheteedele. Ja muidugi oli ümbersõidutee üsna kehva kvaliteediga, seda olime saanud tunda juba järve äärde saabudes.
Aga see bussiralli, mis toimus tagasiteel, oli hoopis teisest klassist. Bussijuht kihutas jõekallastel, kus osa teest oli hiljuti ära uhutud ja sooritas ka "hulle" möödasõite — näiteks suutis kiirust vähendamata mööduda kahest kallurist, mille juhid olid jäänud keset teed juttu puhuma (ja vähemalt bussiaknast vaadates ulatusid need kaks veoautot enam-vähem tee ühest servast teiseni). Buss oli muuseas nii suuruselt kui mugavuselt igati võrreldav kunagise NSVL PAZiga, seal oli ka hiinlannast konduktor, kes avas uksi, kasseeris piletiraha ja aeg-ajalt üritas nõrganärvilisi välismaalasi korralikult istuma sundida. Meie seltskonna ühine arvamus oli, et bussijuht on lihtsalt hullunud ja üritas igal võimalikul viisil enesetappu, kuigi mingil arusaamatul põhjusel jõudsime siiski tervetena sihtpunkti. Kuna aga juba multifilmiklassikud ütlesid, et hulluks minnakse ükshaaval ja sarnaste käitumismaneeridega bussi- ja taksojuhte kohtasime veelgi, siis on ilmselt enesetapjalikkus sealsetel autojuhtidel nakkuslik.
Teekond 阜康 – 乌鲁木齐 polnud seevastu pooltki nii põnev. Buss oli tavaline, nagu neid Eestiski palju ringi vurab, teekond kulges mööda kiirteed ja midagi erilist ei juhtunud, korraks võis vaid bussiaknast silmata kaameleid maantee kõrval. Reisijaid oli päris palju, üks uiguuri perekond väikese lapsega võttis istet lausa vahekäigus oma taburettidel.
