42°56'55,33"N 89°10'46,35"E
Kui 哈密 oli kuulus magusate melonite poolest, siis 吐魯番 (ka Turpan, Turfan) on ilmselt Hiina viinamarja- ja rosinapealinn.
Meie saabusime rongiga 哈密 linnast öösel ja siis ei olnud õnneks veel väga palav. Hommikul ärgates ja õue loivates saime aga tunda, mida tähendab olla ühes maailma palavaimas punktis. Väga tugevalt kõrbeline kliima, kus suvel on väga kuum ja talvel väga külm. Ja kuumus on ikka rohkem kui 40℃ varjus. Sellise ilmaga mõistlikud inimesed ei tee muud, kui istuvad varjus ja tarbivad ohtralt vedelikku, neli eestlasest veidrikku otsustasid aga minna kohalikke vaatamisväärsusi uudistama (ilmselt ajud juba rosinaiks kuivanud)...
吐魯番 on tilluke linnake (Hiina mõõdupuu järgi), kuid linnas ja selle lähedal on päris mitmeid vaatamisväärsusi. Linn asub samanimelise nõo serval, mis on Surnumere järel "madaluselt" maailmas teisel kohal (-155 m). Linnas elab 250000 elanikku ning see on pika ja kireva ajalooga, sest tegemist on ühega vähestest varjulistest oaasidest Siiditeel.
Viinamarjast rosin, kehast muumia
Turfan (Turpan) — oaas kõrbete vahel, allpool merepinda. Temperatuur on 45-49C vahel, umbes sama tunne kui vaese mehe saunas, paari tühise erinevusega: (i) võtke sauna velotrenažöör kaasa ja vändake (ehk laske ringi kui turist), (ii) tehke seda varahommikust hilisõhtuni. Õhk ümberringi on tuleohtlik, valgetvärvi särk kärssab seljas. Tuline tuul ei too leevendust vaid hammustab nahka, silmades ja hammaste all krigiseb peenike tuulest lihvitud liiv. Metallesemed on nii kuumad et relva järgi saaks haarata vaid proteesist käsi. Neelud käivad sügisese Läämemere järgi. Hetkel lepiks ka kausi veega kuhu ükski jalg korraga sisse pista. Varutud vesi on otsakorral, viimased väikesed lonksud imbuvad keele ja suulae pragudesse, jõudmata vereringesse ja lõpuks higiks, hingeauruks. Oaasi elushodmiseks on aastatuhandetega kaevatud üle 160'000 8-80m sügavust kaevu ja neid ühendavad maa-alused tunnelid — niisutussüsteem on keerukuselt võrreldav nt rooma süsteemiga Istanbulis. Viinamarjaistandused toovad leevendust ja otse istandustest nopitud-näpatud viinamarjadest (suhkrusisaldus siin ligi veerand) ma täna elanud olengi — marjast, millel seni siidisem tähendus.
Kogu kohalik põllumajandus (kõik need arvukad viinamarjaväljad!) on juba kaks aastatuhandet toiminud tänu kavalale karezi-nimelisele niisutussüsteemile.
See süsteem toimetab mägedest vee kõrbesse (oaasidesse), aga kuna harilikud kanalid oleks kaotanud hulga vett aurumise tõttu ning samuti oli mägedes vettkandvad kihid üsna sügaval, siis rajati kaval süsteem maa-alustest kanalitest (pikkusega 5-20 km), vertikaalkaevudest (mida kasutati kanalite ehitamiseks ja puhastamiseks) ning paisudest ja reservuaaridest vee jaotamiseks põldudele. Karez kasutab osavalt ära gravitatsiooni ning vesi voolab põldudele ilmaga ühegi pumbata.
Hiilgeaegadel oli kogu 新疆 i provintsis 172367 kaevu ning 1784 veejuhet kogupikkusega 5272 km. Praegu on töökorras 614 karezi .
Meie käisime kohalikus Veemuuseumis (坎儿井 ), kus tutvustati karez-süsteemi ajalugu, funktsioneerimist, rajamist ja kasutamist. Seda nii infostendide, makettide, esemete kui ka originaalrajatisega — muuseumihoone oli rajatud nimelt ühe kanali kohale ning keldrikorrusel võisid külastajad uudistada nii veekanalit kui ka vertikaalšahte.
Käisime samuti kuulsa 苏公塔 ehk Emini (hiinapäraselt Sugongi) minareti juures, kuid (nagu on näha kõrvalolevalt fotolt) ka seal polnud suurt midagi näha, sest oli õhk tolmust paks (sõna otseses mõttes, nii nagu ka Tuyu orus). Aga torn ise on vägev. Tegemist on Hiina kõrgeima minaretiga, mis tarkade raamatute andmeil on see 1778 aastal rajatud torn 44 m kõrgune. Nime on see ehitis saanud kohaliku kuulsa sõjamehe mälestuseks. Ülesronimine ei olnud kahjuks lubatud, kuigi oleks olnud põnev ka seestpoolt seda suurt koonust uudistada — üles viib ilma vahemademeteta keerdtrepp.
Kõrbe teine nägu
Riided, seljakott, kulmud - kõik on kaetud tolmukorraga. Köhin nagu Zola kaevandustööline — ümbritsev õhk on liivatolmust läbinähtamatu. Istume Turfanis lõksus — tuul on teed liiva täis tuisanud, ei bussid ega rongid liigu. Taksod väidetavalt sõitvat mitteametlikke kõrbeteid pidi, aga enne ennustatavat öist tormi ei julge selle variandi peale panustada. Urumqist lahutab meid ca 200 km, sinna on vaja saada hiljemalt 30 tunniga — lennukile Beijingi.
