39°54'50,62"N 116°24'11,13"E
Üks Hiinale omapärastest nähtustest on ööturg (夜市 ). Tegemist on õhtu- ja öötundidel tegutseva tänavatoitlustuskohaga, kus kõhutäiteks pakuvad paljud erinevad müüjad kümneid erinevaid hõrgutisi. Suurim ja kuulsaim ööturg 北京 linnas, mida me lausa mitu korda külastasime, asub keelatud linnast idas, 华门 tänaval.
Ööturg Pekingis oli ka pea ainus kord, kui kohtusime ärevusega oodatud/loodetud "hiina toiduga" (noh, et hiinlased söövad valimatult kõike, koertest pääsupesadeni ja madudest misiganeselukateni). Siit võiski leida pea kõike: siidiussid, rohutirtsud, skorpionid, sajajalgsed (kuigi ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas need sajajalgsed vardasse aeti, nende kere tundus olevat vaid paar millimeetrit pulgast jämedam) — kõik kenasti orgi otsa aetud ja sööjat ootamas. Või mereande: homaarid, merihobud, meritähed, kaheksajalad (kui loetleda vaid teadusele tuntud elukaid). Aga saadaval oli ka hulgaliselt tavapärasemaid toite — lamba- ja sealihavardaid, krabisid, krevette, suppe, suhkrusse kastetud puuvilju ja palju-palju muud. Tegemist on kiirsöögiga, värske toit valmib minuti jooksul õlis küpsetades otse ostja silme all. Kõhu saab korralikult täis ja näha saab nii mõndagi omapärast, kuid koht on populaarne nii turistide kui ka kohalike seas ja seega üsnagi rahvarohke.
Vaid paaril korral kogu ülejäänud reisi jooksul kohtasime eksootilisi toiduartikleid. Ja neidki mitte restoranis (kus me neid siiski väga ei otsinudki) vaid tänaval, "elussöödana" — Pekingis oli mõnel tänavanurgal näha kummalisi, täringuid meenutavaid karbikesi, mis valjusti sirisesid. Teegmist oli rohutirtsudega, kes ühe-kahekaupa karpipanduna mahamüümist ootasid. 鲁木齐 seevastu üllatas mõnel tänavanurgal olevate meestega, kelle ees kastikeses liigutasid end laisalt skorpionid. Eks needki kellegi toidulauale jõudsid.
Üldiselt oli hiina (ja uiguuri ning kasahhi) toidukohtades, kus käisime, päris tavapärane menüü — kana- või sealiha (islamistidel selle asemel lammas), riis ja muidugi palju (kaun)pipart. Lisaks veel üht-teist, mis toite üksteisest eristas (maapähklid, tomatid, mererohi jms.). Mõned erinevused linnade vahel olid ka: Pekingi pelmeenid, 哈密 melonid, 吐魯番 viinamarjad. Pekingis kogesime veel kummalist supirooga (mis oli vist pärit lõuna poolt, 四川 provintsist), kus lauale toodi väiksema poti suurune kauss, milles enam-vähem keev vesi, millesse ettekandja otse lauas libistas nuudlid, natuke maitserohelist ja veidi lihakilde. Hoiatas veel, et see kõik on väga kuum (oligi) ja soovis head isu. Kummalisel kombel oligi see väga maitsev.
Kuna enamasti käis söögikohtades toitude tellimine kas piltide järgi või siis viipekeeles (ükskord saime ise restoranipidaja külmkapist näpuga toiduainete peale näidata, et mida valged lapsearuga (lugeda ei mõista ja inimkeeli rääkida ka mitte) inimesed soovivad), siis oli enam-vähem iga söögikorra ajal mõni üllatus garanteeritud. Näiteks seda ülikuuma suppi saime poolkogemata lausa mitu korda päevas enam kui 30 oC temperatuuri juures manustada. Higistasid justkui soome saunas, kerise asemel andis sooja vaid kõhus olev kuum toit...
Hiina köögist leiab igaüks endale sobivaid roogasid (kuid hoiduge Pekingi pardist) ja hapukapsaste järele meil igatsust ei tekkinud — küll on mul nüüd, takkajärgi tekkinud suur kihu tõelist, lihtsat ja toitvat hiina toitu maitsta. Pulkadega.
