39°54'54,28"N 116°22'41,66"E
北京 , või siis kodusemalt Peking. Linn, mis oma suuruse (ligi 20 miljonit elanikku) ja võlude poolest vääriks samuti vähemalt kolme nädalat. Kuid meile siiski vaid peatuskoht teel Hiina lääneossa. Kodus reisiplaane tehes oli meie esialgne kava küll veeta kogu kasulik aeg (see tähendab mitte rongis/lennukis/bussis istutud aeg) 新疆 erinevaid osi avastades, kuid hiljem siiski korrigeerisime seda veidi, jättes endale 4 päeva reisi alguses ja poolteist päeva lõpus selle huvitava linnaga tutvumiseks. Pettuma ei pidanud keegi, 北京 pakkus ahvatlusi nii maiasmokkadele, poodlejatele kui ka kultuurihuvilistele. Killukesed sellest, mida selle aja jooksul kogeda jõudsime, ongi näha siin lehel.
北京 , tõlkes Põhjapealinn, on Hiina Rahvavabariigi pealinn. Asub keset maismaad, mägede ja tasandiku piiril. Kliima on seetõttu teravalt kontinentaalne, juulis-augustis eestlase jaoks harjumatult kuum (kuigi pärast sauna nimega 吐魯番 tundus see vaid kergelt soojana) ja niiske. Võib küll mõelda, et Lõuna-Hiinas on veel palju niiskem ja kuumem, kuid see pakub vähe lohutust, kui pesu ei kuiva ja fotoaparaadi objektiiv hommikul kotist välja võttes uduseks tõmbub. Lisaks niiskusele väärib tähelepanu ka sumu-sudu, mis enamasti öösel ja päeval kõikjal taevast katab (vaid ühel ööl õnnestus enam-vähem selges taevas Kuud näha). Sellise sumu plusspoolele võib kanda otseste päikesekiirte puudumise, loodetavasti ei tekitanud see kirjanduse järgi mürgine ilmastikunähtus ka püsivaid tervisekahjustusi. Olümpia puhuks olevat nimelt mitmeid tehaseid suletud ja autoliiklust piiratud, et pealinna õhku puhtamaks saada.
北京 ajalugu ulatub enam kui 230000 aasta taha, kui sealkandis elasid meie Homo erectus tõugu esivanemad. Linnaline asula on samas paigas asunud juba kolm tuhat aastat, praeguse nime sai aastal 1403. Nüüd on see moodne suurlinn, kus leidub kõike — inimesi ja kaupu kõikidelt mandritelt, kuid peaasjalikult on jätkuvalt tegemist hiina linnaga, kus võib nautida toite kõikidest Hiina osadest, külastada sadu aastaid vanu templeid või osta poest uusimaid elektroonilisi tehnikaimesid. Metropol.
Inimesed on siin sõbralikud, kuid kõikidel on pilusilmad ja enamasti ootavad nad, et suhtleksid nendega hiina keeles. Samas pakuvad inglise keele oskajad oma teeneid tõlkimisel ja juhatamisel lausa küsimatagi. Ja sõltumata keeleoskusest võib nii mõnigi abivalmis hiinlane sind saata, juhatada ning teistega diskuteerida, et võõramaalast võimalikult palju aidata. Jah, kohtasime ka isekaid ja ebasõbralikke tüüpe, kuid palju väiksemal hulgal kui Eestis...
1. hommik Pekingis
Ärkan kell 5 hommikul, Eestis on kuupäevavahetus. Õhtul, peale tunniajast hiina keele häälduse ja kirjakeele kursust maitses uni kõvas voodis paremini kui eelmine öö lennukis. Lähen Shang Li nimelisest sauna meenutavast budget (92 juääni/inimöö enne kauplemist, 90 pärast) ööbimispaigast välja, keeran päikese poole ja värskena ammutan "aasiat":
Reisiseltskond magab veel. Vaatab mis päevast saab — osa tahab loomaaeda, osad templeid. Mind tõmbaks massaž tui-na, jaccuzi, põrandaalune (kuuma on päeval 32C, seepärast) keelatud kung-fu võistlus.
"Tõelist Aasiat" võis näha elurajoonides, mille nimeks 胡同 . Kunagi laiusid need kõikjal ümber keisripalee ja valitusasutuste, kuid progress on suurema osa hutonge lammutanud ning asendanud moodsamate hoonetega. Allesjäänud on nüüd enamasti range muinsuskaitse all ja elukohana vägagi hinnas (analoogia Tallinna vanalinnaga — elupaik otse linna südames). Tegemist on kitsaste, labürinti meenutavate tänavatega, mille ääres asuvad ilma vahedeta ühe-kahekordsed elumajad ja poed. Majadel on harilikult sisehoov, eluruumid paiknevad ringis selle ümber. Tundub, et isegi XXI sajandil pole kõik veevarustuse mugavused veel igasse hutongi jõudnud, sest kõikjal on avalikud käimlad (kusehais on kohati kõva), samuti peab jälgima, et ei saaks pihta rentslisse valatava pesuveega. Lisaks toimub vaiksematel tänavatel vilgas klubiline tegevus hommiku- ja õhtutundidel, kui päike väga kõvasti ei kõrveta. Mängitakse kaarte või hiina malet ja rüübatakse õlut, kõik on nagu üks pere.
Omaette huvitav on jälgida neil tänavatel kulgevat transporti. Tänavad on nimelt nii kitsad, et taksojuhid keelduvad seal sõitmast, kuid see ei takista muidugi kohalikke elanikke või poepidajaid oma autodega liiklemast. Lisaks veel jalakäijad ja jalgratturid ning kesksematel tänavatel saamegi kokku paraja tohuvabohu.
Ajaloolises linnasüdames leiab ka palju muud põnevat. Näiteks trummitorni ja kellatorni. Trummitorn (鼓楼 ) on puidust 47 meetri kõrgune torn. Kellatorn (钟楼 ) on kivist ning kõrgem (48 m), asudes trummitornist natuke põhja suunas. Mõlemad tornid pärinevad XIII sajandist ning asuvad linna keskteljel, keisripaleest veidi põhja pool.
Sellised tornid olid vanasti igas linnas (pealinnas muidugi kõige suuremad ja uhkemad), neid kasutati ajasignaalide edastamiseks, igal täistunnil löödi trummitornis gonge ning helistati kella (juba meie ajaarvamise alguses oli hiinlastel kombeks tähistada päeva algust kella helistamisega ning päeva lõppu trummilöömisega). Samuti kasutati kella- ja trummitorne muudest olulistest sündmustest teatamiseks (tulekahjud jms.). Pärast viimase keisri kukutamist lõpetati ka nende tornide kasutamine sihtotstarbel (kellaaja kuulutamiseks).
Ajaloolises linnasüdames näeb jälgi ka kunagistest kaitserajatistest. Linnamüüri asemel on nüüd Teine ringtee, kuid mõned uhked väravatornid kõrguvad veel ümbritsevate majade kohal (paljudest teistest on alles vaid tänavanimed). Suurim ja kuulsaim on kindlasti 天安门 ehk Taevase rahu värav. See on vast kuulsaim ehitis kogu Hiinas, mille kujutis on ka Hiina RV vapil. 天安门 valvas sisspääsu Keiserlikku linna (selle sees asus omakorda Keelatud linn ehk keisri residents). Praegu laiub väravast lõuna pool Taevase rahu väljak (天安门广场 ), mis on maailma suurim väljak, pindalaga üle 40 hektari. See on üks tõsiselt suur plats, mille keskel seisab vaid Mao Zedongi mausoleum. Hiinlaste jaoks on tegemist tähtsa, peaaegu püha kohaga, sest sellel väljakul on toimunud paljud Hiina riigi jaoks olulised sündmused XX sajandil. Seetõttu on see piirkond ka võimude kõrgendatud tähelepanu all — väljak on ääristatud metallpiiretega, öösiti on tunnelid, millest väljakule pääseb, hoopistükkis suletud. Ja nii ööl kui päeval on näha, et Suur Vend on pidevalt valvel.
天安门广场 teises (lõunapoolses) servas seisab teine XV sajandist pärit värav, 正阳门 , mida tuntakse ka 前门 ehk Eesmise värava nime all. Tegemist oli Pekingi võimsaima väravakindlustusega, mis koosnes kahest osast: väravast ja värava kaitseks ehitatud vibutornist. Tänapäeval on müürid langenud ning Taevase Rahu väljaku lõunaküljel seisavadki vaid need kaks torni (nende vahelt on läbi rajatud lai tänav).
Lisaks traditsioonilisele hiina arhitektuurile on siin kõikjal näha ka moodsamatest ideedest kantud hooneid. Kesklinnas on palju hooneid Rahvavabariigi algusaegadest, XX sajandi viie- ja kuuekümnendate aastate arhitektuuriga, mida on mõjutanud soojad suhted Nõukogude Liiduga. Samas kõrval asuvad uued, hüpermoodsad klaasist pilvelõhkujad. Noid moodsaid hooneid on palju, enamus neist asub küll linna ajaloolisest keskusest pisut eemal olevates ärirajoonides. Moodsa arhitektuuri viimast sõna esindavad arvukad olümpiarajatised ja CCTV (Hiina Kesktelevisooni) peamaja, mis meenutab suuri pükse.
Esperantost
Suurusjärgus 10e9-10e10 inimest (ütleks astrofüüsik)... Kui samavõrd füüsikalisi osakesi orienteerida magnetväljaga, saab suure jõu mida võib rakendada füüsikalises mõttes töö tegemiseks... Mida mõistlikku teha miljardi inimesega? Mis võiks see eesmärk olla? Kui see puudub, pole ju ka esperantol kui vahendil mõtet.
Pojale luksusest. Tänavatel liiguvad tavalised autod, Volkswagen Passat ja Audi A6 (kindlasti must! Ka esiklaas kõva päikese tõttu toonitud) on kohalik tipp. Vaid ühte bemarit nägin — kasutati pulmaautona :)
Palavus ja lagipähe paistev päike tapab... Kui veel seljakott mäevarustusega kanda oleks. Öösiti annab palavus järgi et varahommikul taas kütma hakata. Istun Tiantan (taevase templi) pargi konditsioneeritud kohvikus, luristan — pulkadega ja üle kausi ääre — kohalikku seene-sealiharupski-ingverisuppi ja naudin kuumas tampimisest tühja, kergelt tuikavat pead. Pekingi kära, värvid, liiklus, hutongid, dumpling'ud (pelmeenitaolised liha või juurviljasisuga) ei püüa enam kogu tähelepanu, väline on nähtud, sisse ei näe. Vaatan mustade prillide tagant mööduvate inimeste silmadesse, kuulan kõrvale võõrapärast kõnet — see ongi see kontakt. Talutavalt ingliskeelt rääkiva inimese peale pole sattunud.
Huvitava arhitektuuri kõrval on Hiinas tänaval üle-õla-tagasi vaatamist väärt ka transpordivahendid ning ka üldine liikluskorraldus.
Ilmselt on jäädavalt möödas see aeg, kus 北京 oli jalgratturite linn ja mööda linna vurasid tuhanded (miljonid?) kaherattalised (ja kolmerattalised) jalgrattad. Ilmselt on praegugi siin rohkem jalgrattureid kui paljudes Euroopa suurlinnades, kuid järjest enam ja enam võtavad võimust autod. Ja kes omale juba auto on soetanud, ei see enam jalgratturile ega ammugi siis jalakäijale teed ei anna. See sai meile kiiresti selgeks. Seoses olümpiamängudega oli küll tänaval arutu hulk korravalvureid ja tarvitusele oli võetud muidki meetmeid (alates autojuhtide harimisest meedia vahendusel kuni liikluspiiranguteni numbrimärgi järgi: paariskuupäevadel võisid sõita vaid need autod, mille numbrimärgi viimane järk oli paarisarv, paaritutel kuupäevadel ülejäänud). Siiski oli tunda (eriti provintsilinnades), et jalakäija ellujäämise eest peab ta ise hoolt kandma ning takso- ja bussijuhte tuleb lihtsalt usaldada — pidevalt juhtuvad väikesed imed lasevad ka maniakkjuhtidel üldises liikluskaoses üldjuhul siiski tervete kontidega sihtkohta jõuda.
See, kas taksojuht kirjapandud aadressi ikka interpreteerida oskas (sihtkoha silphaaval etteveerimine kutsus juhis enamasti esile vaid tühja pilgu, vahest harva ka naeruturtsatuse, nii et sellest me loobusime ruttu), oli ka teinekord (just Pekingis) õnnemäng, kus iga loos ei võitnud. Aga taksosid oli palju, hinnad olid odavad, nii et muudkui sõida (ja enamasti õnnestus ikka soovitud kohta jõuda ka).
Aga nagu suurlinnale omane, oli tänavail palju, kohati lausa väga palju inimesi. Ja autosid. Ja jalgrattaid. Tehnilise progressi tulemusena oli suur osa jalgratastest varustatud elektrimootoritega — sellisel juhul muidugi omanik enam vändata ei viitsinud. Lisaks veel igasugused auto ja jalgratta vahepealsed sõidukid, mootorrattad ja rollerid. Ilmselt 北京 jääbki meelde kui elektrijalgrataste linn, samas kui 哈密 oli täis motorollereid ning popid olid ka eeslikaarikud, 乌鲁木齐 elanikud eelistasid tavalisi jalgrattaid jne.
Tagasi 北京 jõudsime retke lõpul, kui olime juba kolm nädalat Hiina teid tallanud. Siis oli natuke hajunud see esialgne elevus, mis alguses meid valdas, kui kõik helid, pildid ja lõhnad olid uued ja huvitavad. Vahepeal oli kogetud ju ka uiguuride ja kasahhide, samuti provintsi-hiinlaste kombeid ning tekkinud mingi isevärki küllastumine. Need paar päeva enne kojulendu veetsime põhiliselt ringi hulkudes, sest õnnetuseks toimus parajasti olümpiamängude avamine ning seetõttu oli liikumisvabadus linnas oluliselt piiratud ja kõik vaatamisväärsused suletud. Aga linna üldine atmosfäär oli suuresti säilinud ega hoolinud olümpiast — nii pilvelõhkujad kui 胡同 elasid oma elu.
Tagasi kahvlite juurde
Jooksen kaasa rahvahulgaga — teadmata kuhu, miks, millal, mis (ja need teised wh*-küsimused Kiplingu luuletusest) toimub. Mustapealine, pilusilmne rahvahulk ümberringi on omane(!), nähes vahest harva mõnda pruunijuukselist europiidset kappi (enda peegelpilti;) tundub see võõristav. Peking/Beijing on olümpiatsirkuse ootuses miljonid tänavatele ajanud. Inimvool liigub kuhu lubatakse, peatub ootuses, nägemata midagi etenduselaadset hakkab justkui kokkuleppel koos edasi voolama, peatub koos uues ootuses. Tühja kergenduskoha ette tekib sekundiga paarikümneline järjekord. Justkui üks mees — nähtava märguandeta — vallutatakse keelualast 15 meetrit ja seisatatakse jälle. Kari tundub (liikmena, st seestpoolt vaadates) üksmeelne, kaitsev, samas väikene säde ja hälvet ei summuta miski — stabiilsus on piiril. Massi kokkulitsudes ei ole kuhugi pageda, ronida, jääb üle kaasa voolata, suunataju ammu kadunud. Politsei, sõjaväe ja tundmatute eraldusmärkidega vormid suunavad rahvajooksu, jooksen kaasa, hingan suduse, musta, rahvapeldiku järgi haiseva linna lõhnu, rahul auhinnaga milleks on silmanurgast nähtud üks ilutulestikulask. Lask, mis ühena 29-st sümboliseeris algavate mängude järjenumbrit ja oli tervikpildina haaratav vast ainult TV-st.
Nii pealinnas kui ääremaal nähtud, kohalikelt kuuldud, kogetud erinevus, mahajäämus, uskumatu vaesus (euroopa mõttes) ei kutsu ennast kirjeldama, vaid sellest tekkivad küsimused, tunded... Selle aasta ca 15 sõidust oli Hiina-reis just see, mis pani küsima: kas "projektide kimp" on väärt saama enamiku tunde minu päevast? Pulkade juurest tagasi kahvlimaailmajakku naastes, kas muudan tööharjumusi või lähen tagasi vanade söögiharjumute ja töörööbaste juurde? Kartus kulutada elu, aeg tühisele, kui on võimalus kultuure, teadmisi, ... tundma õppida, järgida, õpetada, täiendada, luua (pea kogu CRUD tsükkel;) Viimased kolm aastat konsultatsiooniäri ja enesemüüki ei ole pöördumatu kahju kui sellest järeldused teha. Postkastis seisavad uute projektide pakkumiskutsed, koolituse läbiviimise pakkumised, IT konsultatsiooniküsimused. Vastan automaatselt, proovin suunata tuttavatele, töökaaslastele. Ei taha praktiseerida ega õpetada süsteemianalüüsi vm teemat mille jõudu/väesse on usk kadunud, eriti osas mis puudutab õpetuse õiget, mõistlikku, oluliselt edasiviivat rakendamist, mitte "grammatiliselt" korrektset UMLi millel sisu või talitlusprotsessi sisu taga puudub. Uut usku/-objekti aga veel ei ole. Õpetust, mida hoida kui silmi...
Vaatan rikkamates riikides ringi, vaatan vaesemates (pilt siia voodist kanali kohal), kas:
Kahtlustele/nurinale tulevad kunagi vast ka vastused. Elada, nautida, rõõmu tunda olevast, mitte karta keskmisi standardeid, "tühist" elu,..?
Reisi viimane päev. Hiina mõiste avardus, sai kõvasti sisu juurde. Kuigi reisiväsimus/-tüdimus on peal, pole tahtmine sõita, näha, mõtelda, võrrelda kuhugi kadunud. Rihmaks ei tohi ennast tõmmata (kiirustame aeglaselt;), st puhkuseaega peab rohkem planeerima — higi silmis ühest vaatamisväärsusest (a la kohalik suur kosk) teise (siin majas elas ja töötas xxx) tormates näeb vähem kui linnapargis kohalikega rääkides.
Kerge seljakotiga on mõnus liikuda: lisapaar pesu ja mäesaapad, rohkem pole vaja (vt ka pöidlaküüdi teejuht Galaktikasse — käterätikust saab kõik alguse). 25-liitrine seljakott on enam kui piisav, lennukis käsipagas.
Numbrilist bilanssi kokku võttes: 10 kg on siinse pulkadega nokitava söögi ja kestvusliikumisega talvel kogutud varudest kadunud:). Kui käed puusa panna on miski puudu:P "Viinamarjast rosin, kehast basturma/muumia".
Läbitud kilomeetreid on üle 20'000 — pool maakera ümbermõõdust. Sama pikk on reis pooluselt ekvaatorini ja teise pooluseni. Keerutan mõttes maaõuna, kuhu järgmisena (hambad sisse lüüa)? Valikuks kuluks ära üks linnadeta, riigipiirideta maakera, ökoküladega, värvitud õnneindeksi gradatsioonis. Muide, leidsime ühest Hiina poest gloobuse, kus Finlandi all laiutas Latvia.
Inimene on noor kuni suudab imestada/huvituda, elu väärt kui püüeldav idee suurem/eristub ümbritsevast keskkonnast.
