Maa
Vaata reisifotosid kaardil.
Hallstatt ja Hallstätter See
Austria unelmate idüll.
Reisiseltskond
Reisiseltskond Großglockner-Hochalpenstraße vaateplatvormil.

Austria reis sai teoks seepärast, et 2011. aastal ühtegi täisvarjulist päikesevarjutust ei olnud ette näha, kuid juba veebruaris hakkas Martin rääkima, et reisirahutus ei lase kodus istuda. Pärast nõupidamist ja sihtkoha täpsustamist saigi otsustatud, et sihiks saab Austria. Lõplikeks reisipäevadeks kujunesid 7. kuni 28. mai 2011. a. Sõbraliku seltskonna moodustasid seekord Reet, Martin, Heigo ja Hanno.

Mitmekeelne Austria embleem
Uhke austerlase uhke auto.
Austria lipp
Austria lipul on kaks punast ja valge triip, mõnikord ka vapikotkas.

Republik Österreich ehk Austria Vabariik on riik Kesk-Euroopas, mis ulatub Alpide tippudelt Doonau tasandikeni. Elanike arvuks 8,5 miljonit, pindala pea kaks korda suurem Eestist (83855 km2). Riigikorraks on üheksa liidumaaga föderatiivne vabariik. Pealinnas Viinis elab 2,4 miljonit inimest, kuid teised linnad on valdavalt väikesed, palju inimesi elab endiselt traditsioonilistes külades. Visa tööga on kahes maailmasõjas kaotajate poolele jäänud austerlased (kes paljude arvates on lihtsalt lõuna-sakslased) suutnud üles ehitada korraliku ja hästitoimiva majandusega riigi, kus nii kodanikud kui ka riik tervikuna võib nautida head äraolemist.

Reisi jooksul külastasime pea kõiki liidumaid. Välja jäi kauge Vorarlberg, samuti hoidusime pealinnast Viinist. Burgenlandist, Alam-Austriast ja Tiroolist sõitsime läbi ja fikseerisime oma kohaloleku, kuid jalgu pikemaks peatuseks maha ei pannud. Austria mitmekülgne loodus ning rikkalik ajaloo- ning kultuuripärand võimaldasid lahedasti sisustada kõik reisipäevad ning leida kogu reisiseltskonnale meelepäraseid tegevusi ja külastusi. Eksivad need, kes Austriat vaid suusapuhkuse veetmise kohana ette kujutavad …

Lisaks varjutusetusele (varjulikkusele?!) oli seekordne retk teistmoodi ka transpordi osas. Kuna sihtkoht oli mõnevõrra lähemal kui Türgi ja Hiina, sai valitud liikumisvahendiks auto. Meie grupi viies liige Chrysler Sebring osutus hindamatuks abiliseks, kes tõrkumata sõidutas meid nii Austriasse, Austrias kui ka Austriast. Kui üldse, siis vaid Poola teed talle eriti ei meeldinud (aga kellele need meeldiks?), mida ta tagasiteel üsnagi valjuhäälselt meile teada andis.

Maantee Lätis
Maantee Lätis.
Chrysler Sebring
Meie viies kaaslane Chrysler Sebring puhkeasendis.

Kuigi on öeldud, et autosõit on ajavõit, tähendas seekordne „ajavõit”, et autoga tuli läbida ka pikk ja üsnagi tüütu vahemaa (linnulennult 1500 km, maanteed mööda u. 1800 km) Tallinnast Grazi. Nende kahe põhipunkti vahele mahtusid Läti, Leedu, Poola ja Slovakkia (tagasiteel kübeke Tšehhimaad kah), mis said läbitud ühiste jõupingutustega, nii et kõik said end mõnda aega rooli ja tooli vahel juhtival kohal resideeruda. Puhtalt sõiduaega kulus ühe otsa läbimiseks umbes 24 tundi.

Minekul, kui kõigil veel vaim värske oli, sai tehtud pikemad peatused Poolas Wieliczkas ning Slovakkias Oravas ning tutvutud kohalike vaatamisväärsustega. Raport sellest on lisatud siiasamasse lehele, loodetavasti sellise hereesia eest (ilmselt ei Poola ega Slovakkia taha enam Austria ülemvõimu alla sattuda) keegi sõda ei kuuluta ega jutu autorit vangi ei pane. Tagasiteel olid kõikide mõtted juba otsapidi kodus ning üritasime trassi võimalikult kiiresti läbida (niivõrd, kuivõrd katusel tilpnevad viies ja kuues ratas seda lubasid), lisapeatusteks ei olnud enam aega ega tahtmist.

Mitmekeelne Austria embleem
Ka selliseid autosid oli Austrias näha.

Kord Austriasse jõudnult sai meie põhibaasiks Graz, kiirevoolulise Muri jõe kaldail asuv Austria suuruselt teine linn. Sealt tegime ühepäevaseid radiaalretki nii jalgsi kui autoga, samuti ühe pikema ekspeditsiooni Austria mägisesse keskmesse. Kaasavõetud auto andis meile tohutu mobiilsuseelise, vabastades ühistranspordi (mis olevat Austrias küll esmaklassiliselt organiseeritud) kasutamise vajadusest ning võimaldades teha lühikesi kõrvalpõikeid/retki just siis, kui selleks tahtmine tuli ning kõikidel marsruutidel, mis kaartidel olemas olid. Kaartidest rääkides ei saa mainimata jätta veel ühte tarka-meest-taskus, ehk siis GPS-navigaatorit, mis pälvis ohtralt kiidusõnu, kui keerulistest liiklussõlmedest meid eksimatult välja tõi ning teisalt ka mõõdukalt laitust, kui tähelepanu hajudes lasime end mõnikord mingitele mägistele/kitsastele külavaheteedele juhatada (mis võimaldas autojuhil särgist higi välja väänata ning kaasreisijatel ehedat loodust nautida).

Kuna tegemist on jõuka riigi (enamasti) jõukate kodanikega, siis on ka liikluses valdavalt uuemapoolsed autod, üsna tihti võis kohata ka päris kalleid luksmasinaid. Kuid jõukad inimesed mõtlevad ka looduse säästmisele ning enda tervislikele eluviisidele — eriti linnades liigub ka palju väikeautosid ning arvukalt kohtab ka sportlikke kodanikke kaherattaliste sõprade seltsis (mis mulle üllatuseks kippusid sõitvast autost ette jõudma ka äärelinnas, mitte ainult kesklinna foorirägastikus).

Jalgrattaga liiklemise keelumärk
Siit edasi on keelatud sõita nii meeste- kui ka naiste­ratastega.
Teeviidad
Sildirägastik Riegersburgi külas. Lähed paremale, saad targaks. Lähed vasakule... satud WCsse.
Teeviidad
Saksa keele kiirkursus: (pagaripiparkoogilaadne keeleharjutus) parima efekti saamiseks vajab valjult (ja kiiresti) väljaütlemist pärast hetkelist möödavilksamist autoaknas.

Austrias kõneldakse teadupärast saksa keelt. Esimene saksakeelne sõna, mis meil selgeks sai (või siis õpitust jälle meenus) oli kindlasti verboten. Keelatud tundus olevat kõik, mis vähegi võimalik — parkimine, suitsetamine, jalgrattasõit, ülesronimine ja mis veel kõik. Ning seda peaaegu igal pool. Sildid (sageli midagi keelavad) ei olnud küll nii naljakad kui Hiinas, kuid see-eest oli neid palju rohkem. Lisaks keelumärkidele oli ohtralt ka igasuguseid suunaviitasid, ei olnud sugugi ebatavaline kohata metsas, kilomeetrite kaugusel lähimast elumajast, korrektselt vormistatud teeviitasid. Sel juhul oli tegemist lihtsalt ühe matkarajaga. Üldjuhul väga hästisildistatud matkaradasid on Austrias tuhandeid, turismiinfopunktides jagatakse kaarte, kus need kenasti peal on (olulisemad on kantud ka riiklikele topokaartidele!), kõik on kenasti klassifitseeritud pikkuse ja raskusastme järgi ning tundub, et austerlased armastavad oma matkaradu väga. Just radu maha märkida ja korrastada, mitte niivõrd kasutada, sest enamasti ei kohanud me neil liikudes märkimisväärsel hulgal teisi matkaselle. Samuti on hästi sildistatud linnad ja kultuurirajatised. Ainsa miinusena võib vast välja tuua, et paljudes kohtades on sildid vaid saksakeelse tekstiga, mis keelepuudega inimestele kohati meelehärmi valmistasid.

Liiklusmärk hekis
Eeskujulikult pügatud liiklusmärk.
Liiklusmärk hekis
Ka kohalikud ei võta kõiki keelde alati tõsiselt.

Üldiselt võib öelda, et Austrias elavad sõbralikud inimesed ning valdavalt on asjad korras (Ordnung muss sein). Meeldiv on reisida, kui tead, et teed on head, kaasliiklejad viisakad, muuseumid avatakse õigeagselt, infomaterjale on külluses ja turistid teretulnud. Selle eest polegi palju maksta veidi rohkem, kui kodumaal.

Niipalju siis üldiselt Austriast, ülejäänud lehed keskenduvad mingile konkreetsele paikkonnale või atraktsioonile. Meie reisi peamised sihtkohad koos jutu- ja pildimaterjaliga on leitavad vasakus ääres olevas menüüs, paremal hõljuvale maakera kujutisele klõpsates avaneb kaardivaade.